Kolimine justkui ei lõppenudki otsa

Tsauki, armsad!

Lõpuks ometi on meie pere päris oma kodus. Selles samas kodus, kuhu teie kõik meid aitasite. Eile anti meile üle kõik võtmed, koodid, kiibid ja allkirjastasime viimased lepingud. Alates kella 16.20st ei pea me enam muretsema, kas me ikka tohime siin korteris olla ja ei tea kas mõni ehitaja ka veel uksest sisse astub. Nüüd me teame, et ainult meie ise saame siia sisse ja meil on olemas kõik load siin sees elada. Nüüd on veel ainult vaja, et meil ei oleks enam tunnet, justkui oleks see saate korter, vaid et me tunneksime, et see on päris meie oma kodu. Me ise tajume siin olles, et sellega on liiga suur lugu kaasas ja läheb veel aega, et ennast täiesti koduselt tunda.

IMG_2907

IMG_2910

Enne kui sisse kolisime jõudsime uues kodus toormoosi teha

Aga see kolimine… oeh kolimine. Me Siimuga oleme vist maailma kõige suuremad kolijad. Me oleme isegi koos oldud aja jooksul 5 korda kolinud 😀 Rääkimata siis varasemast elust. See on nagu krooniline haigus vist. 😀 Sel korral me otsustasime, et me ei tee seda ühte kolimise päeva, vaid hakkame juba aegamööda asju korterisse viima. Meil olid ju võtmed juba saate ajast käes, aga sees ei tohtinud lihtsalt elada. Nii kui notaris saime käidud, otsustasime, et nüüd peaks kolima hakkama. Esialgu tõime umbes üle päeva auto pagasniku täie asju. Samal päeval pakkisime asjad lahti ja sorteerisime kohe ära ka. Ülearune kraam läks kas ära viskamisele või andsime ära. Alustasime pudi-padist ja dokumentidest. Umbes 1,5 nädalat enne 1.augustit hakkasime igapäev juba asju pakkima, siia tooma ja lahti pakkima. Tihti avastasime, et sõitsime isegi 2x päevas juba siia, et uusi asju tuua ja lahti pakkida. Nüüd tagantjärgi naerame, et ilmselt kolimisteenuse tellimine oleks ka odavam olnud kui meie Peetrist Laagrisse edasi-tagasi sõitmine.

IMG_3070

Mia pessa mahub palju häid inimesi ja me maandume sinna tihedamini kui arvasime

Me ise tundsime, et nii on lihtsam, kuna siis ei teki seda hetke, kus elame koos lapsega suure hunniku kastide otsas. Mia on selline marakratt ka, et ta ilmselt turniks kastide otsa või siis sikutaks nendest kõikvõimaliku välja ja tulemuseks oleks veel suurem kaos kui nagunii kolimistega on. Saime rahulikult igale asjale oma koha leida. Meie suureks rõõmuks suutsime oma riided ja asjad nii hästi ära sorteerida, et meil jäi üks pool garderoobist pooltühjaks. Ehk siis jäi veel uute  asjade kogunemise ruumi ka, mida paratamatult vaja on. 🙂 Minul ootab üks suur kotitäis korralikke riideid, mille ma tahaksin hea meelega lihtsalt ära anda. Ja siis  teine suur kotitäis riideid, mida ma proovin Sarapuu kirbukal lihtsalt müüa, kuna sain nendega heale kokkuleppele. Ma võtan juba 2 nädalat hoogu, et neid sinna ära viia, aga kuna ma nii pingsalt ootasin lihtsalt seda momenti, et oma koju saaks ja olin nii kolimise mullis, siis ma ei ole siiani oma asju sinna viia suutnud. Suure hulga riideid ja jalanõusid rikkusin ma saate käigus lihtsalt värviga ära ja olin sunnitud ära viskama.

IMG_3004

Esimene kord oma voodist ärgata – parim tunne maailmas 🙂 

Mial on ka ülipalju asju ja väikseks jäänud riideid. Ma praegu hoian kõvasti pöialt, et mu venna tüdruk ootaks tütart, kuna siis ma saaks kõik meie imeilusad riided temale ära anda. Kuna nad ehitavad oma kodus vannituba ja peavad üleüldse terves majas remonti tegema, siis mul oleks nii hea meel, kui saaksime panustada sellega, et nad ei peaks peaaegu ühtegi beebiriiet ostma. Ja meil ei ole nende hoiustamiseks mitte mingit ruumi. Me ostsime korterile lisaks hoiuruumi ja see on maast laeni asju täis. Mia puslematid saime juba tuttavale 2 kuusele beebile ära anda. Ja praegu me otsime kedagi, kes vajaks beebivanni koos jalgade ja istmega. See on ka meil täitsa ülearu. Ostsime täiesti uuena, Mia käis selles umbes 2-3 korda ja siis hakkasime teda juba suures vannis vannitama. Ehk kui on keegi, kes seda tõesti vajaks, siis võtke meiega ühendust. 🙂

IMG_3035.JPG

Lapsevankriga asendamatu asi meie majas – lift

IMG_3040

Käisime ja katsetasime mänguväljaku ka ikka ära

Kui me päris ausad oleme, siis me kolisime pool salaja juba eelmise reede õhtul sisse. Kuna me olime kõik oma asjad siia ära toonud ja meil ei olnud üürikorteris enam eluks vajalikke asju, siis tundus targem idee juba siia kolida, kuna siin on kõik ju sisuliselt valmis. Ja kui aus olla, siis reedel oli see päev kus ma ütlesin Siimule, et tead, ma ei jaksa enam pakkida. Palun teeme viimaste asjadega päeva pausi. Ja laupäeval me reaalselt ei toonudki mitte midagi. Pühapäeval ja esmaspäeval tõime veel üürikorterist viimased asjad ja teisipäeval lõime selle läikima ning andsime võtmed tagasi. Nüüd lõpuks ometi ei ole enam seda topeltelu tunnet, mis meid alates saate algusest on kummitanud. Justkui oleks kodu, aga ei ole ka ning samal ajal on kaks kodu. Vahepeal saate keskel oli ju lausa 3 kodu. 2 üürikorterit ja ehitasime veel siinset korterit. Lõpuks ometi on see segadus ja virrvarr möödas, me ei pea enam kolima ning Mia saab rahus oma kodu nautida. Meie ka muidugi. See üks päev rahu on olnud ülihea lihtsalt. Või noh, Mial tulevad kaks hammast korraga (lõpuks ometi tulevad tal ka hambad) ning ta on nohus ja palavikus. Seega pole päris seda rahu. Aga on vähemalt teadmine, et me oleme jõudnud päris oma koju.

Mial on koos uue koduga tulnud nii suur tahtmine ise süüa 

Nii mõnus on olnud õhtuti pärast Mia uinumist Siimuga lihtsalt kahekesi rõdul istuda, soojasid suveõhtuid küünlavalgel nautida ja jutustada. Meil reaalselt ei ole nii ammu olnud ühtegi hetke kahekesi olemiseks ja mina vähemalt tunnen, et need õhtud on olnud nii vajalikud ja mõnusad. Lisaks istusime me Mia viimase minisünnipäeva puhul. Eelmised paar tükki jäid saate ja kolimise varju ning tundsime, et viimast võiks tähistada. Ilmselt tähistamine pole päris õige sõna, pigem tähtsustada. Alates 27ndast augustist hakkame me ju ainult aastaid tähtsaks pidama. Üle väga mitme kuu oleme me iga päev kodus süüa teinud ja uuesti avastanud kodutoidu võlu. Siim mainis mulle kohe reedel muidugi ära ka, et mul on nüüd ju nii uhke köök, et söögi tegemine peaks justkui iseenesest käima. 😀 Ma küll mainisin, et nurka veel pole, aga tegelikult pean tunnistama, et oma kodus on tõesti see kokkamise rõõm nii suur. Praegu on veel see aeg, kus tuleb igasuguseid söögiideid ning tegelikult saab kodus ju palju mitmekesisemalt ja tervislikumalt süüa.

IMG_3109

Kahekesi aeg (või siis jalgpalliaeg) 😀 

Meie esimesed 6 päeva siin korteris on olnud väga mõnusad ja lähendavad. Tunnen, kuidas elu paika loksumisega oleme me ise ka muutunud üheks tugevaks tervikuks. Me naeratame Siimuga rohkem, leiame rohkem aega, et üksteisele hästi öelda või teineteist kallistada, jõuame rohkem teineteisele pühenduda. Muidugi rääkimata Mia Isabelast. Esiteks ta armastab oma tuba ja pesa. Päris ausalt. Ta on oma toas nii õnnelik nagu oleks seal mingi maagia. Ilmselt see meie suur armastus, mis me sinna panime, hõljub seal siiani õhus. Ta jookseb ja hüppab oma pessa. Mia reaalselt pakatab rahulolust ja rõõmust. Me näeme, et me tegime õige otsuse saatesse tulekuga ja oleme saavutanud selle millest unistasime – kindlustunde Miale. Ja meil endal on ka nüüd Mia jaoks nii palju rohkem aega. Avastame igapäev kui tark ja nupukas ta juba on. Kui palume tal mänguasjakastist raamatu tuua, siis ta leiab selle sealt ise üles ja toobki. Pallid on ka asjad, mille ta tunneb sekundiga ja millega ta võiks lõpmatuseni mängida. Ta tahab ise süüa ja saab kurjaks kui talle oma lusikat ei anna. Ta on kuidagi nii õpihimuline ja hakkamist täis. Iga päev üllatab millegi uuega ja teeb sellega argipäeva nii rõõmsaks. Ah, mis ma siin ikka pajatan. Iga ema teab seda maagilist tunnet ja rõõmu. 🙂

IMG_3125

Kasekodu ümbrus on nii rahulik ja ilus. Ning pardid loomulikult meeldivad Miale väga

Nii me siin siis olemegi. Oma kodus ja alustame kindlama eluga. Tänu teile, armsad. Aitäh, et tänu teile on meie elus uuesti nii palju rõõmu ja rahulolu. Te olete meie südametes ja me päris ausalt ei unusta teie headust.

IMG_2983

Mia viimane minisünna

Kallistame,

Jana, Siim ja Mia

Posted by

Ma olen 25-aastane digiturundaja ja tantsutreener. Hetkel naudin täiskohaga emme ametit oma imearmsale tütrele Mia Isabelale.

3 thoughts on “Kolimine justkui ei lõppenudki otsa

  1. Teemast väljas, kuid äkki ehk ütleksid, kust soetasite need ägedad magamistoa voodipadjad, mis on tumedate puudega? Need nii kiftid 🙂

    Meeldib

  2. Hi there,I check your blogs named “Kolimine justkui ei lõppenudki otsa – Jamisi Blogi” regularly.Your writing style is awesome, keep it up! And you can look our website about اغاني 2017.

    Meeldib

  3. What’s up,I check your blog named “Kolimine justkui ei lõppenudki otsa – Jamisi Blogi” on a regular basis.Your humoristic style is witty, keep doing what you’re doing! And you can look our website about love spell.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s