Oksegripp lõi terve pere teki alla

Hei 🙂

Nagu ma eile lubasin, siis kirjutan ühe postituse meie pere laatsaretist. See sai alguse ilmselt eelmisest pühapäevast kui me Mia Isabelaga minu vanaema (tema vanavanaema) juures vanavanemate päeva käisime tähistamas. Sinna jõudes ütles tädi mulle, et ta on veel pool tõbine ja et tema väiksemad lapsed said just oksegripist jagu. Algul ma ei pööranudki sellele väga tähelepanu, kuna lootsin, et kui nemad on terved, siis ega meie ka haigeks ei saa jääda.

Reaalsus osutus aga teistsuguseks. Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva ärkasime kõik selle peale üles, et tibu oli väga kuum. Siim ütles, et ta tundis seda juba natuke varem, aga kuna mina olin ka kuum, siis ta ei pööranud sellele tähelepanu. Kraadisime tibu ja tal oli 38,6 palavik. Ta ei nutnud üldse, aga oli väga rahutu, ei maganud ja vaatas mitu tundi lihtsalt ringi. Esialgu oskasime talle ainult vett pakkuda. Kui ta aga kuidagi uinuda ei suutnud, siis andsime talle Nurofeni, mis palaviku alla tõmbaks ja tal magada laseks. Õnneks oli sellest abi ja juba natukese aja pärast ta magas. Hommikul ärkas ta alles pool 12, oli umbes pool tundi üleval ja vajus uuesti minu peale magama. Kui ta ülesse ärkas, siis kuulsin, kuidas ta vaikselt öökima hakkas. Võtsin ta ruttu sülle, tõstsin kraanikausi kohale ja kallutasin teda natuke ettepoole. Ja niiviisi minu vaene laps siis läbi kogu keha vaeva nähes oksendas. Sel hetkel ma juba kahtlustasin, et okei, me saime ka ilmselt selle gripi. Ja niiviisi Mia terve päeva magades kulgeski.

IMG_5663

Õhtul läks ka mul olemine järjest hullemaks ja ma ei suutnud enne öösel kella 4 uinuda, sest lihtsalt nii halb oli olla. Süda oli paha, nõrkus oli peal ja hirmsasti ajas iiveldama. Lõpuks vajusin kuidagi magama. Hommikul ärgates oli küll surma tunne peal. Vedasin voodist teki diivanile kaasa ja olin õnnelik, et Siim hommikul tööle ei pidanud minema. Nii kui end natuke liigutasin oli tunne, et terve sisikond tahab välja tulla, kuuma ja külmalained käisid korda-mööda, püsti tõustes tahtis pilt eest kaduda ja palavik aina tõusis ja tõusis. Oeh, kuidas Mia küll sellega hakkama saab… Hommikul ei suutnud ma midagi süüa, lõunal lasin Siimul õuna tuua ja püüdsin seda vägisi süüa. Kõik lõhnad ajasid südame veel rohkem pahaks. Õhtu tipnes muidugi wc-poti kallistamisega. Oligi selge, meie peres on kaks nakatunut. Ma pidin neljapäeva hommikul minema Kings of Kingsi pressiüritusele, aga sellises olukorras osutus see võimatuks, seega sisustasin terve kolmapäeva õhtu endale asendaja leidmisega. Terve päeva Siim arvas et ma feigin ja et ei ole mul nii halb midagi.

Eile hommikul ärkas Siim samas olukorras nagu meie Miaga. Alles siis ta sai aru, et asi on ikka naljast kaugel. Kuna minul oli juba õige sutsu parem ja ma teadsin, mida ma eelmisel päeval üle elasin, siis ma lasin Siimul väga rahulikult enamiku päevast pimedas magamistoas teki all veeta. Teadsin, et ma ise vajasin ka seda ju niiväga. Siim lausa vabandas, et arvas nagu mul ei olekski saanud nii halb olla. 😀 Tema õnneks sai juba lõunast oma okseringile ja tänu sellele olemise varem natuke kergemaks, aga tõsi ta on, mitte päris terveks. Naersime, et meil on perekondlik paastulaager, kuna mitte keegi meist kolmest mitte midagi süüa ei taha, lõhnad ajavad südame pahaks ja veedame hea meelega aega teki all.

Praeguseks on Mia endiselt palavikus ja loid, öösiti on eriti hästi tunda kuidas ta kuuma lausa hõõgab. Ta on juba nii kaua haige olnud, et on näha, kuidas ta püüab rõõmus ja elav olla, aga mingil hetkel saab energia otsa ja siis ta lihtsalt magab, on korra üleval ja jälle magab. Ta on meil ju nii pisi ja nõrga organismiga ning kuna me kõik siin järjest nakatume, siis tema ilmselt ei saagi terveks saada. Eriti kahju on sellest, et ta ju ei taha absoluutselt enam toas istuda. Ta on nii tüdinud sellest, et märkas isegi, et oleme lõpuks oma kalendri lehte keeranud ja pani ka kohe tähele, et olime tema magamise ajal enda voodis voodipesu ära vahetanud. 😀  Ilmselgelt on ta siin toas liiga palju aega veetnud. Nii me siis mässisimegi ta eile kubujussiks ja lasime tal rõdupeal natuke aega kiikuda, kuna ta muudkui võttis minult näpust kinni ja vedas mind rõdu ukse juurde. Süda lihtsalt ei pidanud vastu ja küll see värske õhk ka talle natuke head teeb. Aga no muidugi jäi tema sinna kiigele ka magama. Üldse ei suuda enam oma pisikest tibu nii vaadata.

Minul on täna esimest päeva juba üsna okei olla. Eile oli TV3 sügishooaja avamise üritus, millest meie Siimuga ilmselgelt loobusime, kuna ei tahtnud rahvamasse oma jubeda haigusega nakatama minna ja ei oleks suutnud Miat ka kellegi teisega koju jätta. Natuke on muidugi kahju,  aga ehk tuleb neid põhjuseid ja võimalusi veel, et end üles lüüa. Peaasi et keegi ei pea seda läbi elama, mida meie siin viimastel päevadel oma perega elame.

Loodan, et teie kõik püsite terved ja naudite maagilise sügise saabumist.

 

Ikka soojust ja headust,

Jana

Posted by

Ma olen 25-aastane digiturundaja ja tantsutreener. Hetkel naudin täiskohaga emme ametit oma imearmsale tütrele Mia Isabelale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s