Saksamaa – Holland: Mia esimene lennureis

Tsaukiii.

Nagu me teid Instagrami ja Facebooki vahendusel väga aktiivselt kursis hoidsime, siis otsustasime me sel aastal aastavahetuse Saksamaal veeta. Tundsime, et 5-päevane minipuhkus kulub meie perele ära. Siim sai oma mõtted natukeseks koolist ja tööst eemale ning meie Mia Isabelaga saime kodust välja täiesti teise keskkonda. Meie valikuks osutus Saksamaa, kuna minu armas sugulane Sven elab ning on seal veel kuni augusti lõpuni tööl. Kui me viimati temal külas käisime (2 aastat tagasi Siimuga kahekesi), siis oli meil igatahes väga vahva. Niisiis saigi otsustatud, et sõidame uuesti talle külla. Nagu ta isegi ütleb, et mujal riikides olevaid tuttavaid peabki  heas mõttes ära kasutama, et maailma näha. Ja nii tegelt ongi. Kui hoiad ööbimiselt kokku, siis on reis juba poolmuidu. Lennupiletid ostsime me juba mitu kuud tagasi ära ja saime kolmekesi edasi-tagasi 230€. Mia Isabela eest pidi muidugi vähem maksma, kuna ta läheb veel beebide alla ja on ette nähtud süles istuma. Tema pealt maksime üks ots 20€.

Lend oli alles 21.45 õhtul ja kui lõpuks Saksamaale jõudsime oli tibu ikka täitsa väsinud

Kui mul varem ei ole kunagi lennuhirmu olnud, siis lapsega koos minnes oli see kohe kindlasti olemas. Ilmselt see emainstinkt, mis tahab last kõige natukenegi ohtliku eest kaitsta. Kuigi olgem ausad, lennukite alla kukkumise statistika on oluliselt väiksem kui autoõnnetuste oma, seega risk ju nii suur pole. Sveni kodust umbes poole h tee kaugusele sõidab Ryanair, seega otsustasime me just sellega minna. Kui ma check-in’i hakkasin tegema, siis ei olnudki enam kõrvuti kohti järel ja pidime Siimuga istuma eri lennuki otstes. Õnneks minu taga istunud naisterahvas läks kusagile ette poole ja Siim sai meie taha istuda. Tagasi tulles olime targemad, tegime chek in’i varem ja maksime, et saaks kõrvuti istuda. Meie õnneks läks kolmas inimene reast taaskord kusagile ette sõbranna juurde ja saime Miale meie vahele eraldi tooli. Sinna minnes Mia kohe üldse ei püsinud. Lennuk oli umbne ja Mial süles istuda palav. Ta tahtis ainult ringi vaadata ja toimetada. Ronis üle tooli seljatoa korda-mööda mulle ja Siimule sülle. Õhku tõusmise ajaks ta kinni panemine tundus talle tõeline piin ja ainus asi, mis teda rahustas oli see, kui ta sai pudelile korki peale panna. Paistis, et õhurõhu ega kõrvadega tal probleemi ei olnud kummagi õhkutõusmise ega ka maandumise ajal. Tagasi lennates oli aga lihtsam. Kuna Mial oli oma tool, siis oli ta nõus seal istuma. Õhku tõustes toppis küpsiseid suhu, lennu ajal mängis, vaatas raamatuid, lõbustas taga istuvaid inimesi ja oli üleüldse väga tubli laps. Kui iga lend nii lihtsalt läheks, siis ei peaks temaga üldse muretsema.

Uudistasime Klevet

Saksamaal peatusime me Kleve linnas. Lähim Saksamaa suurlinn on sellele vist Düsseldorf. Kleve ise asub üsna Hollandi piiri ääres, seega kui tahta kusagile suuremasse linna minna, siis lühem maa on külastada Hollandi linnasid. Eelmisel korral käisimegi me Düsseldorfis ja Amsterdamis. Sel korral teadsime ainult, et tahame kindlasti Kölni (Colognesse) minna. Reaalsuses reisime me iga päev kusagile. Esimesel päeval vaatasime me Kleves ringi ja käisime pisikeses armsas Kleve loomaaias. Kuna Mia jumaldab loomi ja oskab väga paljude loomade hääli teha, siis ta nautis meeletult seal olemist. Lõpuks olid küll kõik loomad millegipärast tema arvates “Mää’d”, aga hoolimata sellest oli ta ülipõnevil ja vaatas mis toimub. Nagu suur laps juba loomaaias. Teisel päeval sõitsime Hollandi vanimat linna Nijmegen’it vaatama. See oli tõepoolest imeilus linn. Kõik need vanad võimsad hooned ja Hollandile omased tänavad olid kohe kuidagi teise oleku ja hingamisega, kui meil siin Eestis on. Seal on enamik maju tehtud pruunidest tellistest ja meie majadele sarnaseid maju kohtas harva. Kodu poole tagasi sõites uudistasime ka Saksamaa väikelinna Goch. Mia ajas seal “kaak kaak” hüüdes tuvisid taga. Kuna õhtul oli aastavahetus, siis me seal väga kaua ringi uudistada ei saanud. Pidime ju minema koju tagasi õhtuks süüa vaaritama.

Kleve pisike armas loomaaed

Hollandi vanim linn Nijmegen

Koju tagasi jõudes asusime kohe sidruni-valge šokolaadi – toorjuustu kooki tegema, kuna see peab mõned tunnid enne serveerimist külmas olema. Tavaliselt olen ma seda laimiga teinud, aga vahelduse mõttes otsustasime sidruniga katsetada ja ülimaitsev tuli. Lisaks tegime ahjukartuleid, seapraadi, värsket salatit ja minu emme retsepti järgi sibula-või kastet, mis on seaprae juurde nagu kirss tordil. Saime söögiga pärast üheksat valmis ja siis istusime 4kesi lauda. Telekast tulid taustaks Eesti vana-aastaõhtu saated. Kui ei oleks teadnud, et Saksamaal oleme, siis polnud tegelikult Eestis veedetud aastavahetusega suurt vahet. Ainus erinevus oli see, et meie jaoks saabus uus aasta tund aega hiljem. Kui kõikidel sõpradel olid juba rakettidega pildid sotsiaalmeedias üleval, siis meie alles mõtlesime, et peaks varsti õue sättima hakkama. Mia pidas vapralt südaööni vastu ja võtsime ta endaga õue kaasa. Eelmisel aastal kartis ta nii hullult rakette, et pidime autoga linnast välja vaiksemasse kohta sõitma. Ja nii me siis võtsimegi aastavahetuse vastu autost rakette vaadates, Mia rahustuseks rinna otsas 😀 . Sel aastal läks natuke lihtsamalt, nii hullult ta enam ei kartnud. Algul kui oli vähem rakette, siis talle isegi täitsa meeldis. Näitas näpuga taeva poole ja tegi “oooooo”. Aga kui rakette hakkas igast ilmakaarest tulema ja paugutamine valjemaks läks, siis haakis Miabel end väga kramplikult minu sülle ja vaatas juba hirmunud pilguga. Niisiis otsustasimegi me tuppa tagasi minna, et teda mitte traumeerida. Ilmselt läheb veel paar aastat, enne kui ta üldse ei karda. Tunnike pärast aastavahetust olime juba kõik voodis ja valmis magama minema.

Pisike ja armas Gochi linnake

img_1127.jpg

Mia on aastavahetuseks valmis

Algul me otsustasime, et 1.jaanuar on puhkepäev ja me ei lähe mitte kusagile. Aga reaalselt see niiviisi ei läinud, kuna mul oli ju vaja hirmsasti veel mingit linna külastama minna. Sõitsime taas Hollandisse, sel korral Arnhemi linna. Imetlesime taaskord imeilusat vanalinna ja seda mõnusat Hollandile isikupärast hõngu. Meile tuli vastu rattaga sõitev ja samal ajal kitarri mängiv hipi. Paistis, et hollandlaste jaoks oli see täiesti tavapärane vaatepilt. Meie aga arutasime, et ilmselt kui Eestis tuleks keegi niiviisi vastu, siis kõik arvaksid, et ta on laksu all või ebanormaalne. Kuigi minu meelest oli ta päris lahe ja olgem ausad… kui palju tasakaalu ja oskusi see vajab. Kuna ilm oli väga külm ja tuuline, siis veetsime seal ainult paar tundi ja sõitsime Saksamaale tagasi.

Imeilus Arnheim

2. jaanuaril võtsime ette kõige pikema sõidu ja läksime Saksamaal asuvat Kölni linna (Cologne) vaatama. Kölni katedraal oli juba kaugelt üliilus ja mida lähemale jõudsime, seda lummavam see oli. Seest oli see ka ülim meistriteos. Lisaks katedraalile oli teine ja tegelt isegi Mia lemmik vaatamisväärsus kolme kaarega Hohenzollern Bridge, mille leiab kõikidelt piltidelt kui Kölni googeldada. Kuna ilm oli üsna kõle, siis minu meelest ei paistnud sild ise pooltki nii ilus kui piltidel, aga terve silla ulatuses olev pikk tabalukkude rivi oli küll omaette vaatepilt. Mia oli neist tabadest muidugi väga vaimustuses, kuna neid oli igas suuruses ja värvis. Ta muudkui jooksis edasi-tagasi, naeris ja katsus erinevaid tabalukke. Ta oleks võinud seal ilmselt lõpmatuseni olla. Kuna sõit oli pikk, siis käisime Kölni kadedraali kõrval olevas Vapianos söömas. Mina vähemalt olen see inimene, kes isegi välismaal läheb seda teed, et söön endale teada olevat toitu. Kuna see asus täpselt turismivaatamisväärsuste keskel, siis olid seal ikka ülipikad järjekorrad. Mina istusin Miaga laua ääres ja lõbustasin teda ning Siim ja Sven seisid üle 20 minuti kindlasti järjekorras kui mitte rohkem. Kui Mia istumisest väsis, siis jalutasime Vapianos natuke ringi ja vaatasime aknast mingit meeleavaldust. Äkki olid Süüria inimesed.? Kui me ise ka lõpuks õue jõudsime, siis mina ise olin ikka veits skeptiline ja palusin nende liikumissuunast täiesti teise suunda liikuda. Nende sloganitest me aru ei saanud ja seega ei teadnud ka, mille vastu nad protestisid. Kölnis veedetud aeg väsitas isegi täitsa ära ja tagasiteel vajusin ma koos Miaga magama. Klevesse tagasi jõudes käisid poisid õhtusöögiks sushit toomas. Mial on vist sushi üks lemmiktoite. Ta suudab isegi rohkem sushisid ära süüa kui mina ja erinevalt minust ta ei vali ka, vaid sööb kõike.

Meie pisike turist Kölni kadedraalis

Vapianotajad. Aknast paistab ka meeleavaldus

Hohenzollern’i sild

IMG_20180102_164434.jpg

Väsinud turistid

Ja oligi kätte jõudnud ära sõitmise päev. Teisel päeval Hollandis käies leppisime kokku, et sõidame uuesti tagasi, et Primarki minna. Sven rääkis, et kõik eestlased, kes Eestisse tagasi kolivad, ostavad sealt endale hunniku riideid kaasa, kuna nii odav on. Nii me siis otsustasime, et me peame ka ikka selle teekonna ette võtma. Ja ausalt, me ei pidanud pettuma. Seal oligi üliodav ja samas riided on täiesti korralikud. Kõige rohkem hulluks läksime me muidugi Mia riietega. Me saime 54€ ühe väga suure hunniku riideid. Lisan juurde pildi ka. Eestist oleks ma selle eest ainult mõne riideeseme saanud. Siim ostis endale paar pusa, kampsuni ja pluuse. Kampsuni hinnavahe oli võrreldes Eestiga meeletu. Eestist saime talle 40€ taolise kampsuni kui Primarkist 10€. Mina sain ka endale paar pluusi, teksad, trennipluusid, kleidi, 2 pisikest käekotikest, kuhu on hea telefon ja kaardid pista ning lauvärvide paleti ja mul läks ka kokku 50€. Ühesõnaga see oli üks väärt ostureis, mida kannatas teha isegi pärast jõule. Pärast shoppamist sõitsime asju pakkima ja pidimegi juba lennuki peale minema. Nagu ma eespool juba mainisin, siis tagasilend läks muretult ja lõbusalt. Kui sinna sõites arvas Siim, et tema enam Miaga lennukiga ei sõida, siis tagasi tulles arutasime, et peaks aprill lõpus uuesti sinna sõitma ja siis autoga Belgia – Pariisi suuna ette võtma. Aga see mõte on meil veel kaalumisel, kuna ma pean suutma ära otsustada, kas ma lähen märtsi algusest tööle (kuna emapalk lõppeb) või leiame me mooduse, kuidas ma saaks Miaga ikkagi veel natuke kauem kodus olla. Kui ma tööle veel ei lähe, siis ilmselt võtame selle väikese reisi ikkagi ette.

Primarki shoping

Ja see kõik vaid 54€ eest

Selline see meie pisike vahva perepuhkus oli. Vaatasime palju erinevaid Saksamaa ja Hollandi linnasid, sõime palju burgerit, vahetasime aastat ja tegime pisikese shopingutiiru. Selline mõnus kultuurne reis on hea vaheldus koduseks emmeks olemisele ja loomulikult sai ka ebatavaliselt palju värsket õhku hingata.

Tagasilend. Mia sööb küpsist, aga emme põsed on punnis 😀

Missuguseid reise teie eelistate? Ja kui teil lapsi on, siis kuidas teil lastega lennureisid on läinud?

 

Armastust ja rõõmu,

Jana

Posted by

Ma olen 25-aastane digiturundaja ja tantsutreener. Hetkel naudin täiskohaga emme ametit oma imearmsale tütrele Mia Isabelale.

One thought on “Saksamaa – Holland: Mia esimene lennureis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s