Esimeste lastehoiu päevade jooksul ainult ühed pisarad

Tsaukii,

mul on nii hea meel, et paljud mind facebookis ja siin blogis julgustasid ning andsid märku, et ma pole ainsana peast soe oma lastehoiu hirmuga. Kõik need kommentaarid andsid julgust ja jõudu juurde. Praeguseks on Mia Isabela 2 päeva lastehoius käinud, esmaspäeval ja teisipäeval. Kui päris aus olla, siis üle-eelmise nädala reedel käisime ka õhtusel ajal lastehoiuga tutvumas. Meile näidati maja, räägiti kuidas nende päevad välja näevad ja Mia sai meie juuresolekul juba natuke ruumidega harjuda. Ma ei tea, kas sellest oli siis tõesti nii palju juba kasu, aga tibu lastehoidu jäämine oli tõeliselt lihtne.  Kindlasti on õnnestumise juures palju tegemist ka Mia isiksusega, aga mõtlesin, et annan meie kogemuse põhjal mõned nõuanded, kuidas seda esimest korda lihtsamaks teha.

  1. Ole ise lapsevanemana esimesel hommikul julgustav ja rõõmsameelne. Peida lapse eest ära oma muremõtted ja räägi talle lõbusalt kuhu te lähete ja kui lahe seal on. Ma olin nii palju lugenud, kuidas emad ise ka on nutu äärel ja et lapsed tunnetavad seda ning see teeb jäämise ka laste jaoks raskemaks. Niiviisi ma siis otsustasin, et ma olen Mia jaoks optimismi kehastus. Tegin talle autos nalja ja rääkisin rõõmsalt kui vahva tal on lasteaias teiste lastega mängida. Rühmas teda riietades püüdsin olla rõõmus ja julgustav.
  2. Ära jää lapsega rühma mängima. Kindlasti ei mõtle ma selle all seda, et pane laps uksest sisse, näita tsau ja jookse ära. See meie eelnev hoiuga tutvumise õhtu oli päris vahva, kuna teisi lapsi siis väga ei olnud ja Mia sai mõnusasti koos meiega rühmaga kohaneda. Leppisime juba siis kasvatajaga kokku, et kui Mia esimest päeva viin, siis ma temaga pikemalt rühma ei jää, kuna muidu ei saa ta aru, miks ma pean järsku ära minema. Ma panin Mia riidesse, andsin kasvatajale enda numbri, et ta saaks mulle helistada kui Mia tõesti ei taha jääda, viisin käe kõrval Mia rühma mängima, andsin talle musi ja läksin kindlameelselt minema. Kasvatajad olid Silmatera lastehoius muidugi ka nii suurepärased, et ma jätsin Mia nendega väga hea tundega. Ei olnud tunnet, et kuhu ma ta jätan. Istusin autosse ja sõitsin trenni oma mure mõtete eest peitu. Ma ei tahtnud ukse taha oma lapse nuttu kuulama jääda, kuna siis oleks ma ilmselt veel halvema tundega ära läinud või siis sisse tagasi marssinud.
  3. Usalda kasvatajaid, nad on professionaalid. See on loomulik, et laps võib esimesel korral nutma hakata ja ma olin sellega juba arvestanud, aga ma sisestasin endale, et kasvatajad on sellega harjunud ja nad oskavad sellisel hetkel kindlasti mu last lohutada. Järgi minnes ma kuulsin, et Mia sai kohe väga hästi aru, et ma läksin minema, oli korra justkui alustanud pooleldi nutmist, aga jättis selle siiski kohe pooleli. Kasvatajad tegelesid temaga ja ta sai aru, et ilmselt see koht väga halb ei olegi. Ta oli uudistanud, vaikselt teiste tegemisi jälginud ja juba igale poole suurematele tüdrukutele järgi läinud, ronis isegi vabalt liumäe otsa. Liumäega seoses ka vahva fakt: Miabel oli raamatute riiulist võtnud laste piibli, ronis koos sellega liumäe otsa ja lasi piibel kaisus mäest alla. Ei tea kas oli julgustuseks 😀 . Ühesõnaga, kasvatajad oskavad oma tööd hästi ja teavad tänu suurele kogemusele paremini, kuidas Su last uue keskkonnaga harjutada. Lisaks on neil seal ju päev otsa põnevat tegemist, mis hoiab last emmele mõtlemisest eemal ja samal ajal arendab neid väga.
  4. Proovi endale sisestada, et Sa oled valmis lapsest lahti laskma. Meie arvasime ka Siimuga, et Mial on kodus meiega palju parem kui lasteaias. Olime selle otsuse teinud Mia eest, kuna me ju tunneme Miat kõige paremini ja laps ikka vajab oma vanemate lähedust. Me pidime aga vastu vaatama teistsugusele reaalsusele. Lapsele võib tõesti lasteaias meeldida. Seal on teised lapsed, kasvatajad meisterdavad nendega, käivad iga päev õues (mida emmed laiskadel päevadel või halva ilmaga ei tee), teevad laulutunde jne jne. Lapse päevad on seal sisustatud põnevamalt kui ükski ema iial kodus jaksaks või jõuaks kõikide koduste toimetuste kõrvalt. Meil läks lausa nii, et Mia ei tahtnud esimesel päeval lastehoiust ära tulla. Leppisime kokku, et lähen Miale 11st juba järgi, et esimene päev ei läheks liiga pikaks. Pidin ta õuest kätte saama. Jäin kasvatajatega jutustama ja avastasin, et kõik hakkavad juba tuppa minema. Läksime ka Miaga seest läbi, et kombekas hoidu jätta, jope selga panna ning koju sööma ja magama minna. Reaalsuses läks see nii, et ma ei saanud Miale jopetki selga kui ta selle juba seljast ära tiris, salli kappi pani, minult käest kinni võttis ja mind rühma vedas, öeldes “mämm-mämm”. Ta nägi, et kõik teised lapsed läksid ja tahtis ka minna. Ta istus laua ääres ilusti, pühkis teiste eeskujul ilusti suud vahepeal ja sõi terve portsu täiesti ise ära, ilma et ta oleks veiderdanud või keerutanud nagu kodus. See teiste laste eeskuju on päriselt palju olulisem ja arendavam kui me koduste emmedena tahame endale tunnistada. Kui oli söödud, siis loomulikult ei tahtnud Mia endiselt koju tulla ja kuna teised läksid tuttu, siis sain ta ainult läbi nutu lastehoiust kätte – ja need olidki tema ainsad pisarad esimese kahe päeva jooksul. Sellepärast, et ta ei tahtnud ära tulla, mitte selle pärast, et poleks tahtnud jääda. Nähes kui arendav ja lahe lapsel seal on, olen vähemalt mina suutnud endale sisendada, et Mia ei pea ainult sellepärast kodus olema, et mina arvan, et tal on minuga kõige parem.
  5. Ole järjepidev. No mis järjepidevusest ma küll kahe päeva jooksul saan rääkida, aga usun, et üldises mõistes on see ikka tõsi. Teisel päeval minnes ma rääkisin jälle Miale kui lahe tal lasteaias on, olin ise rõõmus ja julgustav. Viisin ta taaskord rühma mängima, andsin musi ja läksin ära. Lapsed on nii targad küll, et saavad aru mis toimub kui teist päeva on sama käitumismuster. Siis olid Mial ainult suunurgad allapoole vajunud, aga nuttu ei tulnud. Ta oli taaskord väga tubli ja asjalik. Mina sisestasin endale endiselt, et kasvatajad teavad kuidas uute lastega kõige paremini toime tulla ja et Mial on seal teiste lastega palju lõbusam kui emmega kodus. Läksime uuesti lõunast järgi, aga seekord lasime tal ära süüa (taaskord sõi terve portsu). Teisel päeval läks Siim talle järgi ja kuna ta ei olnud Miaga eelnevalt rühmas koos, siis sai ta ilma nututa sealt kätte. Julgusta last, julgusta ennast ja tehke nii, et harjumise aeg oleks kõigi jaoks vahva.

IMG_20180220_081540.jpg

Teisel hommikul oli Mia lausa elevil lasteaeda minekust

Ma ei ütle üldse, et see kõigi puhul toimib, kuna lapsed on väga erinevad. Siimule näiteks ei meeldinud üldse lasteaias käia ja oli lõpuni välja vaikselt pisardanud  rühmas. Samas, me ei tea milleks lapsed tegelt suutelised on, kui me neid ei testi. Ma siiralt usun, et kui ma oleksin Miaga esimesel päeval hoidu jäänud, siis ta poleks teisel päeval aru saanud, miks ma temaga seal enam ei mängi. See, et ma olin kasvatajale ainult ühe telefonikõne kaugusel oli ju tegelt piisav. Ma oleksin olnud tema jaoks olemas kohe hetkel kui ta mind vajab. Kui ta tõesti poleks nuttu lõpetanud, siis oleks kasvataja helistanud ja ma oleks tagasi läinud. Aga nuttu ei tulnudki. Ausalt, ma poleks seda uskunud, kuna Mia on meeletu memmekas. Isegi issiga koos olles küsib emme järgi. Kodus tahab koos minuga mängida ja kõike teha. Võõras keskkonnas olles ripub mul ainult näpu otsas ja võõrastele ligi ei lähe. Isegi selline näiliselt pehmo laps võib lastehoius olla ideaalne laps, talle tuleb lihtsalt võimalus anda.

IMG_20180219_113025.jpg

Tubli laps sõi ilusti ja ringi keerutamata kõik ära

Loomulikult ei hõiska ma enne õhtut. Kindlasti tuleb ka raskemaid perioode, kus ta ei taha üldse lastehoidu jääda ja vahel peab talle kindlasti ka järgi minema. Aga minu jaoks oli siiralt rahustav näha, et minu lapsele tõesti meeldis hoius ja sobis selline kohe emmest eraldumise taktika. Loomulikult olin ma kurb ja mõlemal päeval mõtlesin iga paari minuti tagant, et huvitav kuidas Mial läheb. Aga sellel ei tohi lasta endast võitu saada, vaid tuleb mõelda häid mõtteid. Kui aus olla, siis Mia kasvas selle paari päevaga nii palju suuremaks ja asjalikumaks tüdrukuks ning mängib ja toimetab ka kodus rohkem üksi. 🙂 Ning mina saan rohkem vajalikke asju teha, näiteks pulma planeerida 😉 .

IMG_6649

Mia oli ka meisterdamises osavam kui ma oskasin arvata.

Niiet emmed, rohkem optimismi. Me oleme kõik super emmed ja kasvatame oma last kõige paremini, aga ärme pelgame lastel uute keskkondadega kohaneda. Nad on palju vapramad kui meie oleme. 😀

Kallistan

Posted by

Ma olen 26-aastane G4S Eesti turundusspetsialist ja Avis Utilitas Rapla cheerleaderite tantsutreener. Lisaks naudin emme ametit oma imearmsale pisikesele tütrele Mia Isabelale ja elukaaslase rolli ülitoetavale Siim-Stenile. Me saime üldsusele tuttavaks kui võitsime oma perekonnaga 2017.aastal saate "Naabrist parem". Meie pere armastab sporti, koos puhata, siiraid inimesi, põnevaid väljakutseid ja aega üksteise seltsis. Blogis kajastame igapäevaelus esile kerkivaid teemasid, pulmade planeerimist, Mia Isabela arengut ja suhete teemasid.

One thought on “Esimeste lastehoiu päevade jooksul ainult ühed pisarad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s