Minu elu parimad 1,5 aastat

Tsaukiii.

Ma olen aus ja ütlen siiralt, et ma olen taas töötamise üle õnnelik, aga see ei muuda fakti, et mu elu parimad ja kõige rõõmsamad 1,5 aastat jäid just selja taha. Ma olen küll väga tugeva tööeetikaga ja tõesti olen terve oma turundusalase tööstaaži tööd ehk liigagi palju armastanud, aga töö ei asenda mitte kunagi neid erilisi hetki oma pisikesega.

Vastsündinud Mia

Ise vaevalt 10 minutit vana, on Mia juba nii uudishimulik <3

Pisike, kes oli alguses täitsa totu udupea ja samm sammult hakkas maailmas toimuvast aru saama. Ma ei oleks tahtnud mitte iial maha magada ühtegi uut oskust, mida Miabel omandas. Ilmselt värsked lapsevanemad oskavad rõõmu tunda kõige väiksematest asjadest, aga kõik need siirad rõõmuhetked pakub kasvav ja arenev laps, ilma et ta ise sellest arugi saaks. Mia naeratus pani eranditult iga kord südame sulama, esimesed sammud panid rõõmust kiljuma ja esimesed sõnad tõid pisarad silma. Ja kui ta muutus veel asjalikuks titaks, kes oskas loomade hääli teha, raamatuid ise riiulist võtta, et neid vaadata, klotse esimese korraga õigetesse aukudesse panna, harjutas iseseisvalt sööma ning õppis oma papusid ise jalga panema, siis ei jäänud meil muud üle kui ohata ja tunnistada, et meie beebist on saanud täiesti märkamatult suur laps.

Beebi

Pisike silmatera

Ma ei pidanud end suureks emme tüüpi inimeseks, vaid karjääriinimeseks, aga tuleb tunnistada, et ma olen vist 2in1. Ma sain kohe pärast Mia sündi aru, et laps on väike ainult natuke aega. Varsti on ta juba pubekas ja ei taha minuga võib-olla isegi mitte rääkida, rääkimata siis kaissu pugemisest, musitamisest ja kallistamisest. Beebi aeg ongi minu meelest täpselt see periood Mia elust, kus ma tunnen, et ma pean pakkuma talle palju lähedust, tähelepanu ja hoolt. Las ta siis magab meie kaisus, kui ta tunneb, et ta pole valmis veel üksi magama… kuigi tõsi on, et ta juba teeb vaikselt edusamme ja ei taha enam meie voodis magada, vaid enda omas. Las ta siis tuleb ja võtab mul käest kinni ja viib enda tuppa mürama ja mängima. Ma võin ju teda jalgade otsas lõputult kiigutada, isegi kui jalad seda enam ei jaksa. Ma olen valmis tema riideid tunde plekkidest küürima, sest ma ei tahaks, et tal jääks minu range oleku pärast maailm avastamata, sööma õppimata või ta ei saaks erinevate keskkondadega kohaneda. Ta ju peabki kõiki neid asju esimest korda tegema ja maailma tundma õppima, niiviisi ta siin elus hakkama saama õpibki. Ja kõik need hetked, kus ma olen jälginud teda arenemas ja kohanemas, tunnen ma maailma kõige suuremat uhkust ja mõtlen, et mul on ikka nii andekas, ilus, hea, maailma parim ja asendamatu laps.. (tean-tean, kõik emad mõtlevad nii, või noh peaaegu). Iga päev on täis rõõmu ja naeratusi.

Saka mõis

Mia esimene spaa elamus oli kuu ajaselt Saka mõisas

Minu ja Mia vaheline side on terve aja olnud tugev. Olgem ausad, ma tegelikult ju näen, et temast kasvab tõeline väike mina. Iseloom on täiesti koopia ja ka välimuses tuleb aina rohkem välja jooni minu lapseea välimusest. Ilmselt tema sarnane iseloom, aktiivsus, õppimishimu ja suur läheduse armastus ongi meid kahekesi muudkui seiklusi otsima viinud, et põnevalt emme ja tütre aega veeta. Siim ka koguaeg ütleb, et teine laps peab tulema tema moodi (kui üldse ta on nõus teist last kunagi saama), kuna ta ei suudaks kokku juba kolme minu ja Mia moodi aktiivsusest pakatavat ja iseloomuga naisega koos elada. Aga siis ta muidugi mõtleb järele ja saab aru, et Mia iseloom teeb tal elus hakkama saamise kindlasti lihtsamaks.

Pühajärve spaa

Pärast Otepääl issi jalkamängule kaasa elamist oli ideaalne võimalus Pühajärve spaas ka puhata

Kogu see aeg oli kõige seiklusrohkem aeg minu senises elus. Meil oli aega nii Miaga kahekesi kui ka perena igal pool käia. Avastada Eestit ja välismaad, käia erinevates spaades, mere ääres, telkimas, lihtsalt ilusaid paiku avastamas. Leidsime oluliselt rohkem aega sugulaste jaoks. Ja no mis me räägime, ehitasime ju endale kodu ka valmis saate käigus. Mitte miski, mida me teha soovisime, ei osutunud võimatuks. Ja tunnen, et Mia on ka tänu sellisele seiklemisele ise ka praegu kartmatum ja uudishimulikum. See vaba aeg, mille emapuhkus kätte andis, võimaldas tõesti seigelda ja avastada.

Naabrist parem

Miaga koos saime isegi oma kodu valmis ehitatud

Ma ausõna ei kujutaks end kunagi ütlemas, et ma ei jaksa enam oma lapsega olla või et ma olen sellest tüdinenud. Sellest ei saa lihtsalt tüdineda, pigem saab puudust tunda lihtsalt oma personaalsest ajast. Aga selles ei ole laps süüdi. Ma olen siiralt õnnelik, et Eesti riik on loonud võimaluse kõike seda oma täispalga eest 1,5 aastat nautida. Meile on antud võimalus saada osa igast oma lapse arengu hetkest, ilma et me peaks oma harjumuspärasest elukvaliteedist loobuma. Nüüd on see 1,5 aastat aga läbi, Mia on ka ainult emmega kodus jämmimisest tüdinenud ning oligi juba paras aeg ühel lastehoidu ja teisel tööle minna. Niiviisi naudimegi me rohkem seda ühist aega, mis on meil õhtuti ja nädalavahetustel. Ma armastan oma last rohkem kui seda üldse sõnadesse saab panna ja ma olen talle siiralt tänulik nende unustamatult ilusate hetkede eest selle 1,5 aasta jooksul.

Suur Võidusõit

Emme väike abiline Suurel võidusõidul

Naised, jääge ise emapuhkusele, kaisutage oma lapsi, nautige nende arengut ja armastage jäägitult – niiviisi kasvavad neist rõõmsameelsed ja tugeva kindlustundega lapsed, kellel on Sinuga maailma kõige olulisem side. Neid hetki ei ole lihtsalt võimalik mitte millegagi võrrelda. Ja ma võin lubada, et Sa ei naerata iial enam igas päevas sama palju, kui Sa nende 1,5 aasta jooksul teed.

IMG_1712

Missugused emotsioonid teid on vallanud lapse esimesel 1,5 aastal? Kas te suudate üldse seda aega millegagi võrrelda? Või kellel veel ei ole lapsi, siis kuidas te neid ette kujutate? 🙂

 

Ainult rõõmu ja soojust,

Jana