Rasedus vist ikkagi on haigus.?

Heihei, sõbrad!

No ei ole 200 aastat siia jõudnud, aga mõtlesin, et nüüd, kui meie elus on jälle, mida jagada, siis peaks püüdma ikka blogida. Oleme terve perega elevil, kuna meie perre sünnib üks pisike nummipall juurde.  Kui umbes pool aastat tagasi olime me veel täiesti kindlad, et meie perre teist last ei tule, siis juba õigepea avastasime end teistsugustelt mõtetelt.

Siin oli kaks või lausa kolm peamist põhjust:

1. Mia Isabela tahtis nii väga endale väikest õde või venda. Just tema oli see, kes suutis Siimu lõpuks sellele üleüldse mõtlema panna. Ja kuna praegu jääb neil 3 aastat ja 9 kuud vanusevahet, siis see tundus meie jaoks suht viimane piir, kus nad viitsiksid veel üksteisega tegemist teha, aga samas on juba parajalt suur vahe, et Mia oskaks seda suurt rõõmu hinnata. Pealegi on meil ju nüüd 7700m2 aeda, mille peal on lastel kahekesi rõõmsam ringi joosta kui üksi.
2. Ma ei teadnud, mis minu tööst saab. Ma olin G4Sis turundusosakonnas lapsehoolduspuhkusel oleva inimese asendaja ja olin juba mõnda aega mõelnud, et mis minust saab, kui kolleeg tagasi tuleb. Kuna ma teadsin, et ta hakkab tagasi tulema ja selgust ei olnud, siis mõtlesime Siimuga, et mis siin ikka, äkki siis on nüüd õige aeg beebi saada. Ja no, loomulikult otsustas beebi kohe ka tulla. Reaalsuses tehti mulle aga lisa ametikoht ja sain ilusti oma ametil jätkata. Ja no, nüüd kui ma olen juba rase, siis on mulle tehtud megaägedaid turundusalaseid tööpakkumisi, millest oleks patt olnud loobuda, aga praegu  otsustas beebi, et on hoopis tema aeg ja karjäär võib natukeseks tahaplaanile jääda.
3. Siim hoiab igakord hinge kinni, kui ma mööda Tallinn-Pärnu maanteed sõidan. Ma olen nüüdseks juba peaaegu aasta aega nädalas mitu korda Liust Tallinnasse tööle sõitnud. Ma stardin alati varahommikul ja trennipäevadel jõuan tagasi alles pärast südaööd. Kõige ekstreemsemad päevad lähevad mul lausa 19-20 tunni pikkuseks ning algavad ja lõppevad alati 2-tunnise autosõiduga. Enamasti mööduvad need 4 tundi sõitu pimedas ja rekkaid täis maanteel, kus autod teevad sõgedaid möödasõite.  Isegi kui ise olen megahoolas, siis aeg-ajalt tundub, et avariist pääsemine oli ikka tõeline õnn.  Ehk siis Siim saab nädalas mitu korda muretseda, kas ma ikka jõuan koju… ja nüüd veel enam, kas me jõuame koju, kuna üks pisike tibu kasvab ju kõhus.

Niiviisi jõudsiki siis kindel ühe lapsega pere teise beebi ootamiseni.  Ja tegelikult on meil ju majas täpselt üks tuba veel vaba ka ehk siis varsti on perfektne pereliikmete arv meie armsa maja kohta.

Aga nüüd siis rasedus…. Huuh.  Mia Isabelat oodates oli elu lill. Seda iseloomustab vast kõige paremini see, et veel kolmapäeval andsin ma trenni ja reedel hakkasin sünnitama. Praeguseks on juba trenni andmine raskendatud. Sellist juttu praeguse raseduse ajal ilmselt ei olegi, et ma kaks päeva enne sünnitamist annaksin täismahus 1,5-tunnise trenni.  Esimesed kuud möödusid mega iivelduse käes, koguaeg oli süda paha ja nõrkus peal. Peale kolme kuud läks küll iiveldus üle, aga minestustunne mitte. Praegu reaalselt iga päev tahab pilt eest ära minna. Teate küll seda tunnet, kus kuumalaine vallutab keha, pilt hakkab virvendama ja nõrkus lööb igasse jäsemesse – see on minu igapäev praegu. Õnneks oskan ma juba reageerida ja esimesel võimalusel istuda, aga ka see alati ei aita, kuna isegi istudes läheb pilt eest.  Nii kui söömisele jääb natuke pikem paus, siis hakkavad käed värisema ja keha ei jaksa enam püsti olla. Ning kui päev on natuke pikem ja intensiivsem olnud, siis olen ma järgmisel päeval täiesti energiast tühi. Võin tunde ja tunde magada, lihtsalt ei jaksa muudmoodi. Ilmselt seda kõike põhjustavad megamadal vererõhk ja olematud rauatagavarad. Püüan siin lattet juua, kuigi mulle kohvi maitse tegelt üldse ei meeldi ja võtan rauatablette. Unistan, et olemine läheks paremaks.

Hoolimata praeguse raseduse raskusest püüan ma ikka endale sisestada, et rasedus ei ole haigus, vaid selle asemel ikka tööl käia, perega mõnusasti aega veeta ja vähemalt pisikestele lühikesi tantsutrenne anda. Ma olen lihtsalt selline inimtüüp, et ma ei saanud haiguslehte vastu võtta, kuna läheksin muidu kodus hulluks ja hakkaks endale igavusest veel 100 haigust külge mõtlema.

Tegelikult on ju ka praegune aeg imeline. Ma tunnen juba mõned nädalad oma pisikese liigutusi ja see on niiiiii eriline tunne. Teise lapse puhul pidigi see tunduvalt varem tulema. Ja see, kuidas Mia käib kaisutamas, kallistamas, musitamas ja beebiga jutustamas, on lihtsalt omaette nauditav. Mõtleme juba vaikselt sellele, kas ja kuidas beebi tuba sisustada ning kui imeline tuleb suvi meie armsas rannamajas, kuna lõpuks ometi saabub aeg, kus ma saan palju kodus olla ning päriselt seda kaluriküla elu ja värsket õhku nautida. Ma ise vaikselt unistan, et rohkem kodus olles jõuan ma ka rohkem blogisse ja lubasin endale, et hakkan uuest aastast nädala vloge tegema. Juba järgmises postituses kirjutan, mida me veel uue aasta puhul lubasime, või nagu praegu popim on öelda – eesmärkideks seadsime.

Juba järgmise postituseni 🙂
Imelist uut aastat! Loodan, et kõik teie unistused täituvad.
Jana