Rasedus vist ikkagi on haigus.?

Heihei, sõbrad!

No ei ole 200 aastat siia jõudnud, aga mõtlesin, et nüüd, kui meie elus on jälle, mida jagada, siis peaks püüdma ikka blogida. Oleme terve perega elevil, kuna meie perre sünnib üks pisike nummipall juurde.  Kui umbes pool aastat tagasi olime me veel täiesti kindlad, et meie perre teist last ei tule, siis juba õigepea avastasime end teistsugustelt mõtetelt.

Perekond Palm

Siin oli kaks või lausa kolm peamist põhjust:

  1. Mia Isabela tahtis nii väga endale väikest õde või venda. Just tema oli see, kes suutis Siimu lõpuks sellele üleüldse mõtlema panna. Ja kuna praegu jääb neil 3 aastat ja 9 kuud vanusevahet, siis see tundus meie jaoks suht viimane piir, kus nad viitsiksid veel üksteisega tegemist teha, aga samas on juba parajalt suur vahe, et Mia oskaks seda suurt rõõmu hinnata. Pealegi on meil ju nüüd 7700m2 aeda, mille peal on lastel kahekesi rõõmsam ringi joosta kui üksi.
  2. Ma ei teadnud, mis minu tööst saab. Ma olin G4Sis turundusosakonnas lapsehoolduspuhkusel oleva inimese asendaja ja olin juba mõnda aega mõelnud, et mis minust saab, kui kolleeg tagasi tuleb. Kuna ma teadsin, et ta hakkab tagasi tulema ja selgust ei olnud, siis mõtlesime Siimuga, et mis siin ikka, äkki siis on nüüd õige aeg beebi saada. Ja no, loomulikult otsustas beebi kohe ka tulla. Reaalsuses tehti mulle aga lisa ametikoht ja sain ilusti oma ametil jätkata. Ja no, nüüd kui ma olen juba rase, siis on mulle tehtud megaägedaid turundusalaseid tööpakkumisi, millest oleks patt olnud loobuda, aga praegu  otsustas beebi, et on hoopis tema aeg ja karjäär võib natukeseks tahaplaanile jääda.
  3. Siim hoiab igakord hinge kinni, kui ma mööda Tallinn-Pärnu maanteed sõidan. Ma olen nüüdseks juba peaaegu aasta aega nädalas mitu korda Liust Tallinnasse tööle sõitnud. Ma stardin alati varahommikul ja trennipäevadel jõuan tagasi alles pärast südaööd. Kõige ekstreemsemad päevad lähevad mul lausa 19-20 tunni pikkuseks ning algavad ja lõppevad alati 2-tunnise autosõiduga. Enamasti mööduvad need 4 tundi sõitu pimedas ja rekkaid täis maanteel, kus autod teevad sõgedaid möödasõite.  Isegi kui ise olen megahoolas, siis aeg-ajalt tundub, et avariist pääsemine oli ikka tõeline õnn.  Ehk siis Siim saab nädalas mitu korda muretseda, kas ma ikka jõuan koju… ja nüüd veel enam, kas me jõuame koju, kuna üks pisike tibu kasvab ju kõhus.

Niiviisi jõudsiki siis kindel ühe lapsega pere teise beebi ootamiseni.  Ja tegelikult on meil ju majas täpselt üks tuba veel vaba ka ehk siis varsti on perfektne pereliikmete arv meie armsa maja kohta.

IMG-2373

Aga nüüd siis rasedus…. Huuh.  Mia Isabelat oodates oli elu lill. Seda iseloomustab vast kõige paremini see, et veel kolmapäeval andsin ma trenni ja reedel hakkasin sünnitama. Praeguseks on juba trenni andmine raskendatud. Sellist juttu praeguse raseduse ajal ilmselt ei olegi, et ma kaks päeva enne sünnitamist annaksin täismahus 1,5-tunnise trenni.  Esimesed kuud möödusid mega iivelduse käes, koguaeg oli süda paha ja nõrkus peal. Peale kolme kuud läks küll iiveldus üle, aga minestustunne mitte. Praegu reaalselt iga päev tahab pilt eest ära minna. Teate küll seda tunnet, kus kuumalaine vallutab keha, pilt hakkab virvendama ja nõrkus lööb igasse jäsemesse – see on minu igapäev praegu. Õnneks oskan ma juba reageerida ja esimesel võimalusel istuda, aga ka see alati ei aita, kuna isegi istudes läheb pilt eest.  Nii kui söömisele jääb natuke pikem paus, siis hakkavad käed värisema ja keha ei jaksa enam püsti olla. Ning kui päev on natuke pikem ja intensiivsem olnud, siis olen ma järgmisel päeval täiesti energiast tühi. Võin tunde ja tunde magada, lihtsalt ei jaksa muudmoodi. Ilmselt seda kõike põhjustavad megamadal vererõhk ja olematud rauatagavarad. Püüan siin lattet juua, kuigi mulle kohvi maitse tegelt üldse ei meeldi ja võtan rauatablette. Unistan, et olemine läheks paremaks.

Perekond Palm

Hoolimata praeguse raseduse raskusest püüan ma ikka endale sisestada, et rasedus ei ole haigus, vaid selle asemel ikka tööl käia, perega mõnusasti aega veeta ja vähemalt pisikestele lühikesi tantsutrenne anda. Ma olen lihtsalt selline inimtüüp, et ma ei saanud haiguslehte vastu võtta, kuna läheksin muidu kodus hulluks ja hakkaks endale igavusest veel 100 haigust külge mõtlema.

Perekond Palm

Tegelikult on ju ka praegune aeg imeline. Ma tunnen juba mõned nädalad oma pisikese liigutusi ja see on niiiiii eriline tunne. Teise lapse puhul pidigi see tunduvalt varem tulema. Ja see, kuidas Mia käib kaisutamas, kallistamas, musitamas ja beebiga jutustamas, on lihtsalt omaette nauditav. Mõtleme juba vaikselt sellele, kas ja kuidas beebi tuba sisustada ning kui imeline tuleb suvi meie armsas rannamajas, kuna lõpuks ometi saabub aeg, kus ma saan palju kodus olla ning päriselt seda kaluriküla elu ja värsket õhku nautida. Ma ise vaikselt unistan, et rohkem kodus olles jõuan ma ka rohkem blogisse ja lubasin endale, et hakkan uuest aastast nädala vloge tegema. Juba järgmises postituses kirjutan, mida me veel uue aasta puhul lubasime, või nagu praegu popim on öelda – eesmärkideks seadsime.

Juba järgmise postituseni 🙂
Imelist uut aastat! Loodan, et kõik teie unistused täituvad.
Jana

Posted by

Ma teen tihti rohkem kui esmapilgul tundub, et jõuda võiks. Armastan enda turundusalast tööd, tantsimist, ürituste korraldamist, kodu sisustamist ning loomulikult ka oma perekonda. Mul on imearmas tütar Mia Isabela ja tõeliselt toetav abikaasa Siim-Sten. Meie kõigi nimedest kokku tulebki meie blogi nimi JAnaMIaSIim - JAMISI. Blogi kannab meie kõigi nime, kuna kajastan siin meie pere tegemisi. Praegu on välja kujunenud nii, et mul on igaks aastanumbriks varutud vähemalt üks suur ja pöörane eesmärk, mis tuleb ära täita. Üle-eelmisel aastal oli selleks "Naabrist parem" saate võit, eelmisel aastal meie pulma korraldamine ja sel aastal kõige pöörasem - enda maja ostmine, ehitamine ja sisustamine. Praegusel hetkel saadki siin blogis end hästi kursis hoida sellega, kuidas valmib meie Veneetsia. Just, lugesid õigesti, kolisime mere äärsesse majja, mille nimi on Veneetsia. Ühtlasi plaanime ka kirjutada, mida tähendab tegelikult meie pere jaoks Tallinnast teise Eesti otsa mereäärsesse külla kolimine. Keerasime elud pea peale ja peame ilmselt veel mõnda aega enda elu korda seadma. Aitäh, et elad minu pere tegemistele kaasa.

18 thoughts on “Rasedus vist ikkagi on haigus.?

  1. Nii vahva uudis! 🙂
    Ka meie perekond saab teise lapse(hetkel venna on 3a) vahel võtab mind sülle nagu titat 😀 hoiab kätt kõhupeal,ei saa veel aru kui tita liigutas 🙂 Mai lõpp\juuni algus tuleb pisike ime meile , õnneks pole selle rasedusega nii paha nagu esimesega,aind vahel peavalud kimbutavad 🙂

    Liked by 1 person

  2. Tasub proovida rauatabletiga koos B12 vitamiini vôtta, kuna tihti selle vähesuse tõttu raud ise ei tahagi imenduda, vahet pole, kui palju rauatablette neelad.
    Minu puhul näide… 100ne rauatablett ei teinud miskit, aga kui võtsin Sana raua kihisevat joogitabletti, kus B12 sees ja rauda kõvasti vähem, kui muidu tabletina võetult, siis seda erinevust tundsin suht koheselt.

    Liked by 1 person

  3. Palju õnne teile!
    Oled mega vapper, et niimoodi ikka Tallinnasse tööle viitsid sõita. Ilmselt uuesti tööle asudes enam Tallinnasse ei läheks või pole sellele mõelnud?

    Liked by 1 person

  4. Ilusat ootusaega 🙂 Kuna mul vererõhk ka megamadal ning isegi kohvi ei aita siis soovitas mu arst mul juua musta teed. Siiani aitab megahästi, pole enam kokku kukkunud 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s