Mitu huviringi nädalas on lapsele okei?

Tsauki, armsad lugejad!

Oleme siin vahepeal eemal olnud, kuna kolisime enda blogi natuke ümber, nagu ka blogi välisilmest võite näha. Oleksime vahepeal tahtnud jagada paljusid mõtteid, aga teeme seda kõike nüüd siis tagant järgi.

Laulutund

Mia Isabela on juba mõnda aega muudkui laulnud – kodus, autos, õues, külapeal, muudkui laulis lasteaias või youtubest õpitud laule ja kui nendest ära tüdines, siis hakkas ise laulusõnu leiutama. Tema lauluarmastust märkasime nii meie ise kui ka lasteaia õpetajad, kes ütlesid meile, et võiksime Mia laulutundi panna. Niiviisi me siis võtsime tükk aega hoogu ja otsisime, kus nii pisikesed laulda saaksid. Eelmise aasta lõpul andsime Siimuga ühise uue aasta lubaduse – otsime laulustuudio ja võimaldame Mia Isabelale korralikult laulmas käimist. Mõeldud ja tehtud.

Siim kirjutas meie poolt välja valitud Jana Trink erakooli, kas me saame Mia niiviisi poole aasta pealt lisada ja õnneks saime. Hakkasime kohe jaanuari esimesest nädalast tibu kaks korda nädalas laulutundi viima. Leppisime kokku, et teisipäeviti viin mina ja neljapäeviti Siim, kuna Siim annab ise teisipäeva õhtuti trenni ja ei saaks kuidagi. Oleme suutnud niiviisi mõnusasti ta eranditult igakord Pärnusse laulutundi viia, mis sest, et see tähendab meie jaoks tihti ekstra Pärnust meie kodukoha lasteaeda Miale järgi sõitmist (see on umbes 25km üks ots ehk 50km lapse laulutundi viimiseks ja pärast veel lisa 25km koju sõitu). Me näeme, et Mia Isabela naudib seda, mis paneb meid unustama nii aja- kui ka rahakulu.

Esimeses laulutunnis sain ma klassis kaasas olla. Nägin, kuidas Mia Isabelale küll meeldis, aga ta läks järjest rohkem pingesse ja lõpuks tuli pisarates mulle sülle. Põhjus lihtne – ta ei osanud mitte ühtegi kolmest laulust, mida teised olid juba sügisest saati õppinud. Seisis eeskujult koos teistega püsti, aga ei osanud ühtegi sõna kaasa laulda. Õnneks tunni lõpus hakkas õpetaja paari kaupa lapsi ette laulma kutsuma, et neid paremini parandada ja pani teised joonistama. Niiviisi sai Mia mõnusasti tunni lõppu nautida.

Sain aru, et nüüd on aeg, kus meie peame vanematena panustama, et tibul võimalikult ruttu seal lihtsamaks läheks. Küsisin õpetajalt laulusõnad ja asusime Miaga laule harjutama. Esimene laulutund oli teisipäeval ja juba neljapäevaseks tunniks olime Mia Isabelaga esimese laulu selgeks õppinud. Niiviisi sai ta kohe palju enesekindlamalt laulutundi minna. Meie teise tundi enam kaasa ei saanud ja hoidsin tunni lõpuni hinge kinni, et kuidas Mial läheb. Õpetaja kiitis teda tunni lõpus, et ta oli ühe laulu selgeks saanud ja ta proovis teisi laule ka kaasa laulda hoo pealt. Niiviisi olemegi me vähem kui kuu ajaga temaga juba 3 laulu selgeks saanud. Mia võtab minult muudkui telefoni, paneb laulutunni laulud sealt käima ja laulab kaasa, seda eriti autoga sõites. Mia rõõmustas meid juba uudisega, et 16.veeruaril saame me Pärnu Kontserdimajja minna tema esimest esinemist kuulama minna. Ütles, et tema läheb laulmisega lavale. Küsisin igaks juhuks õpetajalt järgi, et kas ta on selleks ikka valmis, aga saime vastuse, et ta on väga tubli ja loomulikult saab esinema. Uhke emme moment. 😛

Tantsutrenn

Minu instagramist võib näha, et käime Mia Isabelaga kaks korda nädalas koos ka tantsimas. Kui ma Pärnusse tulin, siis mul ei olnud teda kusagile tantsima panna, niiviisi otsustasin ise trenni andma hakata. Mõeldud-tehtud. Ainus mure oli selles, et Mia ei suutnud algul emme ja treeneri rollil vahet teha ning kippus trennides jonnima ja Siim pidi siis jonniva lapsega tegelema, kuna mina treenerina ei saanud ju. Mingi hetk otsustasime, et äkki ta siis ei peaks käima trennis. Ja nii läks mitu kuud, kuni Mia Isabela ise otsustas, et soovib ka ikka emme trennides käima hakata. Ja trenni tuli täiesti muutunud laps, kes teeb algusest lõpuni kõike kaasa, haarab kõike hoo pealt ja lepib sellega, et ma pean teistele lastele isegi rohkem tähelepanu pöörama. Niiviisi me siis olemegi leidnud endale ühise mõnusa hobi, kus mina saan teha treeneritööd ja Mia Isabela nautida tantsimist. Mul on hea meel, et ta otsustas ikkagi ka käima hakata, kuna niiviisi saab ta juba päris pisikesena liikumisharjumuse sisse ja ei lähe pisikeseks pontsuks.

Mia Isabela ootab iga laulutundi ja tantsutrenni suure õhinaga. Iga õhtu küsib, et kuhu homme õhtul läheb. Kõik paistab nii positiivne selle kõige juures, aga olen hakanud mõtlema, et kas 4 huviringi õhtut nädalas on palju.. Äkki me väsitame ta liialt ära.? Kuigi ega ta pole koju jõudes magama minekust huvitatud, vaid tahab meiega koos edasi mängida ja toimetada. Ma näen, et ta areneb meeletult ja on alati pärast ringe megarõõmus, aga kas ma oskan ära taibata, millal ta ära väsib.? Ma loodan, et tunnen oma last hästi ja saan aru, kui peaks talle kasvõi nädalakese puhkust tegema.

Kui vanalt teie arust on lastel paras erinevate huviringidega alustada ning kui paljudel päevadel see peaks olema? Kas teie lapsed käivad huviringides? Kui ei käi, siis miks?  Ootan huviga teie mõtteid.

Imelist nädalalõppu!
Jana