minust persoonilugu… miks!?

Nagu kõik mind ümbritsevad inimesed teavad, siis ma olen maailma halvim sotsiaalmeedias kirjadele vastaja, rääkimata sellest, kui need kirjad lähevad kusagile other kausta. Ma isegi ei tea, millega end välja vabandada. Tööajal teen tööd, vahepeal sõidan autoga, mille roolis on väga ohtlik telefonis olla ja õhtud on mul Mia Isabela päralt. Niiviisi juhtubki, et ma vaatan kord nädalas või veel harvem kusagil erinevates kirjakaustades ringi. Ma loodan, et kui ma nüüd enne beebit koduseks jään, siis minu harjumused paranevad tänu rohkemale vabale ajale. Igaljuhul… just sel põhjusel oleksin ma ka maha maganud ajakirjanik Kati poolt kolme erinevasse kohta saadetud kirjad, kes püüdis minuga igalt poolt kontakti saada. Kui ta poleks minu ja Siimu Naabrist parema aegsele lehele kirjutanud, siis ilmselt ma polekski persooniloost niipea midagi teada saanud. Sealt nägi Siim kirja ja palus mul vastata.

Boonusena vahvale artiklile sain ma imeilusaid pilte oma kodus. Foto: Mailiis Ollino

Loomulikult olin ma väga-väga üllatunud, kuna… miks peaks keegi tahtma minust persoonilugu kirjutada.? Tavaliselt võetakse minuga ajakirjanduse poolt ühendust, kui meie elus toimub midagi suurt – abiellusime, kodu ostsime või beebi uudisest teatasime, aga persoonilugu tundus midagi palju suuremat ja kõlas pigem tunnustusena selle eest, kes ma igapäevaelus olen. Kuna ma olen enda suhtes maailma kõige kriitilisem inimene, siis algul ma mõtlesin, et mida minust ikka kirjutada on, et kas üldse tasub. Aga kuna Kati leidis, et minu elu on väga põnev olnud, siis otsustasin nõustuda. Mida halba sellest ikka oleks saanud tulla, eks!? Kohe pärast Pärnu Postimehe ajakirjaniku Kati ja fotograafi Mailiisiga veedetud päeva tundsin ma end väga hästi ja positiivselt laetud. No mis ma luiskan, nii kui nad uksest sisse tulid, olid nad nii säravad ja armsad, et kõik need paar tundi fotoshuuti ja intervjuud olid justkui sõbrannadega veedetud kvaliteetaeg. Seega jäin lausa põnevusega lõpptulemust ootama.

Ma ei saa olla õnnetu, kuna mul on niii imeline pere, kellega koos oleme saanud luua mõnusa kodu. Foto: Mailiis Ollino

Eile lõpuks ilmus artikkel. Sain nii palju toredaid ja tunnustavaid kirju enda sõbrannadelt, sõpradelt, vanadelt tuttavatelt, kellega ei olnud ammu suhelnud ja kes ei olnud minu tegemistega kursis olnud ning isegi endistelt ja praegustelt kolleegidelt. Mul on tõesti hea meel, et Kati suutis selle artikli nii mõnusalt kokku panna, et isegi mina ise mõtlesin, et kas ma tõesti olen nii palju asju oma elu viimase 10 aasta jooksul teinud.? Olen nii palju koguaeg tormanud ja uusi väljakutseid vastu võtnud, et polegi nagu olnud hetkegi tagasi vaadata. Natuke sain iseenda ülegi uhkust tunda… ja uskuge, ma ei tee seda tihti, võib-olla korra paari aasta jooksul. Igaljuhul saatsin Siimu poodi ajalehte ostma, et see jääks mulle ka armsaks mälestuseks. Seda kätte saades avastasin, et see artikkel oli veel pealehe põhiartikkel ja haaras enda alla 2 suurt ajalehe lehekülge. Nii suur tunnustus. Kes pole veel artiklit lugenud, saab seda teha siit. Ahjaa… ja selle üle olin ka rõõmus, et ma ei olnud artiklis Naabrist parem Jana, vaid Jana Palm. 🙂

Mu imeline kodurand. Pilt: Mailiis Ollino

Artikli suur pealkiri algas sõnaga “Suunamudija”. Artiklist tuleb välja, et ma ise end suureks suunamudijaks ei pea, kui siis selliseks hobi versiooniks. Ütlesin artiklis, et minu jaoks on oluline hoolimata sellest olla suurele hulgale jälgijatele pigem eeskujuks. Ma olen seda niii palju mõelnud kui erinevad skandaalid on üles tulnud. Enamik suunamudijaid, kes teevad seda tööna, ei saa tihti aru, et kui nad on sellise ameti valinud, peavad nad tahes-tahtmata olema enda sõnadega ettevaatlikud ja ka pildid võiksid olla pigem positiivseid asju propageerivaid. Loomulikult ma ei räägi tõe väänamisest, kuna seda ei tee ma enda kontol ka, vaid sellest, et kas tasub ikka igasuguseid koostöösid vastu võtta või panna pilte, mis julgustaks jälgijaid ebameeldivalt käituma või valesid otsuseid tegema. Paratamatult peab arvestama, et Sa mõjutad oma tegude ja sõnadega jälgijaid – ega Sa ju muidu mõjuisikuks ei hakka ning ega muidu erinevad ettevõtted Sinu postituste eest maksma ju nõus ei oleks.

Aga nüüd tagasi teema juurde. Ma loodan, et ma suutsin selle artikliga kasvõi natukene innustada ka teisi noori pingutama ja olema aktiivsed erinevates valdkondades, kuna ainult niiviisi saad teada, mis Sulle tõeliselt südamelähedane on. Ma olen tõeliselt õnnelik inimene, kuna olen saanud juba ülikooli viimasest aastast teha tööd, mis mind tõeliselt inspireerib ja mille kohta mõtlen, et mul on kõige ägedam töö maailmas. Ja kui töö Sulle niiväga meeldib, siis on see ju hingele pai. Minu loost järeldus – tehke, mida te armastate ja ühel päeval keegi märkab ja tunnustab Sind selle eest, kes Sa lihtsalt oled.

Aitäh, Pärnu Postimees, Kati ja Mailiis!

Ainult siirust ja rõõmu,
Jana