Miks me haiglas olime?

Nagu minu Instagrami jälgijad märgata võisid, siis olime Mia Isabelaga peaaegu nädalakese haiglas. Kuna väga palju küsiti, et miks me seal olime, siis mõtlesin, et kirjutan sellest blogis. Tavaliselt Mia pole väga haige ja kui on, siis saab ta paari päevaga terveks, ilma et me peaks teda rohtusid täis pumpama. Üleüldse oleme me teda üsna rohtude vabalt ravinud ja ilmselt seetõttu ta nii harva meil haige on ka. Organism on ise harjunud haigustega võitlema.  Meie tavaline ravi on Hustagil salv rinnale, seljale ja talla alla ning kui palavik on juba üle 38 kõvasti, siis meelitame talle kuidagi palavikurohu sisse. Siiani on selle 3,5 aasta jooksul sellest piisanud ka, aga sel korral ei tahtnud haigus niiviisi kohe mitte kuidagi üle minna. Palavik püsis kõrge isegi palavikualandajat andes. Ja kuna ma ise olin ka juba pea nädalakese niiviisi köhinud, et roided olid valusad, siis otsustasin Mia Isabelaga emosse minna. Olime reedel helistanud ka perearstile, et nii kaua juba haige ja ei mingit paranemist, aga vastuseks saime, et oodake nädalavahetus veel ära. Ehk siis oodata üle 39se palavikuga koos esmaspäevase pühaga 4 päeva…. see ei tundunud mulle reaalne, lihtsalt ei suutnud emana nii kaua oodata.

No kuidas ma nii haige lapsega veel kodus 4 päeva ootan?

Nii ma siis läksin Miaga kahekesi, endal häält ei olnud, muudkui köhisin ja sellest täiesti nõrk, temal 39 palavik ja muud samad hädad. Saime umbes sekundiga sisse. Jõudsime vaevu visiiditasu ära maksta kui juba meid üle vaatamisele kutsuti. Nii kui lastearst Miat nägi, siis ta küsis ka, et mida perearst on rääkinud. Kui ta kuulis, et palus nädalavahetuse oodata, siis ta sai kergelt öeldes shoki. Juba kuulamise peale ütles ta, et Miakas on haigla laps, kuna tal on bronhiit või kopsupõletik. Tegime talle röntgeni… ja bronhiit see oli. Thank god , et minu emasüda ei lubanud nädalavahetust ära oodata. Minule röntgenit teha ei saanud, seega jäin diagnoosita. Aga kuna Isabela kirjutati nagunii kohe haiglasse sisse, siis jäin ka mina sinna.

Veetsime nii EV sünnipäeva kui ka vastlapäeva haiglas

Kuna mina olen rase, siis minu raviks sai ainult auru tegemine. Mia Isabelale pandi terveks päevaks ja poole ööni tilguti, pidi tegema koos rohuga auru, võtma köharohtu, panema ninatilkasid ja andma ka palavikualandajat. Lapse jaoks, kes rohtusid pole harjunud võtma, oli seda päris palju. Niimet lahti läks hull skeemimine. Köharohi läks alati väikese koguse tee või piima sisse – niiviisi ta ei saanud arugi, et köharohtu pidi võtma. Palavikualandajaid küsisime küünlana ja nende panemise suutsin talle kuidagi pähe määrida. Tilguti lasi ta panna väga ilusti, korraks pisar voolas, aga muidu oli super tubli. Ja no aur… sinna maani oli selle tegemine võimatu, kuni arst talle sunniviisiliselt tegi. Pärast seda saime temaga väga ilusti kokkuleppele, et teeme seda talle ise meie koduse ülivaikse Nebumed inhalaatoriga. Ta sai üsna ruttu aru, et lihtsam on mitte puigelda ja vaikse inhalaatoriga see aur ära teha. Teeme seda siiani päevas 2-3 korda täiesti muretult. PS! Kuni 23.märtsini saab selle sama inhalaatori koodiga PALM10 osta kokku 20% soodsamalt. See on ülimugav, kuna töötab 4-5 tundi aku pealt. On imepisike ja seetõttu mugav kaasas kanda. Kuna see pistikuga ühendust ei vaja, saab ükskõik, kus auru teha, kasvõi voodist. Ülilihtsalt täidetav, kolme erineva otsikuga ja mis põhiline, sisuliselt hääletu.

Mia Isabela ei lasknud end tilgutist absoluutselt häirida ja tegutses ikka endale omaselt edasi.

Lootsime iga päev, et nüüd saame haiglast välja, aga meid hoiti seal 6 päeva, mis tundusid terve igavikuna. Me ei tohtinud isegi palatist välja astuda, kuna seal osakonnas oli lapsi rotaviiruse, A-gripi ja muu sellise hulluga. Õnneks käis vahepeal Siim seal ja lasi mind välja tuulduma. Sain vahepeal kodu koristamas käia või poest tuua miskit, millest haiglas puudust tundsime. Isegi kodus koristamine tundus nendel päevadel niii mõnus, kuna koduigatsus oli juba. Üleüldse armastan meie kodu iga päevaga aina rohkem. Miakas nende päevade jooksul aga kordagi palatist välja ei saanud. Mia suguse üliaktiivse lapse jaoks on see ilmselgelt raske. Saime nende päevade jooksul panna lõputul arvul kordadel puslesid, joonistada valmis palju pilte, onni ehitada, värvida värviraamatuid, tähtede kirjutamist harjutada ja loomulikult ka liigagi palju multikaid vaadata. Viimastel päevadel toodi meile ka pall palatisse ja siis saime jalgpalli mängida. Kui tundub, et haiglas on palju aega üle, siis Mia Isabela hoidis meid ikka korralikult tegevuses.

Saime veeta väga palju aega kolmekesi – ka midagi positiivset.

Kõige raskem oli minu jaoks haiglas olemise juures aga hoopis see, et Miakas ei söönud seal mitte midagi. Isegi mitte toitu, mida me väljastpoolt haiglat tõime. Justkui oleks mingi trots olnud. Muidu ta armastab kartuliputru, Hesburgeri lasteeinet või krõbinaid piimaga, aga isegi need ei läinud tal sel päeval suust sisse, rääkimata haigla toidust, mis tegelt oli kusjuures väga hea ja kvaliteetne. Nii mina ise kui ka Siim sõime tihti kõik ära. Lisaks heale toidule olid Pärnu Haigla lasteosakonnas ka väga vahvad õed ja arstid. Kõik olid Mia Isabelaga väga toetavad, armsad ja sõbralikud, nii et tal isegi ei saanud ühegi protseduuriga suurt trotsi tekkida. Isegi kanüüli paigaldamise suutis tol päeval tööl olnud valveõde nii mänguliselt ära teha.

Laps magas lõuna ajal onnis, öösel pidime kahekesi ühe inimese voodisse ära mahtuma

Viimastel haigla päevadel tundus, et vähemalt mina jään teist ringi uuesti haigeks, kuna palatis ei olnud absoluutselt õhku. Nohu läks kreisiks ja köha ei läinud ka paremaks. Seetõttu hakkasin veel rohkem koju igatsema. Uskusin lõpuks, et kodus paraneme paremini. Kuuendal päeval lõpuks lubati meid koju, kuna kuulates oli vilisemine seest lõpuks ära kadunud, õrn ragin veel oli. Nohu ja köha olid lahtiseks läinud ja palaviku polnud ka paar päeva olnud. Koju jõudes juhtus justkui väike ime. Jõudsime vaevu uksest sisse astuda, kui Mia Isabela küsis kohe süüa. Sõi ilusti ja lasi end edasi ravida. Mängis, sõitis toas tõukekaga ja muutus järjest rõõmsamaks lapseks. Kodu sai tema jaoks lõpuks vist parimaks ravimiks. Täiesti terveks ei ole ta siiani saanud, aga loodan ta siin Egiptuse päikese all terveks saada.

Mia Isabela joonistas koju saamise päeval arstitädidele ja õdedele pildi ja kirjutas kirja juurde.

Meie loo kokkuvõttes. Kui laps on juba Sinu enda meelest liiga kaua haige, ärge kartke perearsti suruda kiiremaks vastu võtmiseks või minge julgelt emosse ja laske laps üle vaadata. Ja minu suurimaks üllatuseks oli see, et Pärnu haigla, millest siiani olin ainult halba kuulnud, osutus vähemalt meie jaoks positiivseks.

Hoidke end ja enda laste tervist! <3 Jana