Kas rasedus oli ilus?

Tsauki sõbrad!

Lõpuks ometi paistab aeg, kus ma saan hinge tõmmata ja rohkem ka siia blogisse jõuda. Beebi on sündinud, tööle enam keskenduma ei pea ja Mia Isabela käib rõõmsalt pärast 3 kuud kodus olemist lasteaias. Vahepeal oleks olnud niii palju millest kirjutada, aga töö, kodu, raseduse, lapse ja abikaasa kõrvalt oli see võimatu. Lihtsalt ei jätkunud aega ja energiat. Nüüd ma siis püüangi natuke tagant järgi kirjutada enda emotsioone ja kogemusi seoses beebi ootamise ja saamisega.

Ootused rasedusele

Beebi oli meie jaoks igas mõttes väga oodatud. Tundsime, et tahaksime ühte pisikest veel enda perre ja niipea kui jõudsime seda soovida, otsustas ta ka minu kõhus kasvama hakata. Rasedusest teada saamine oli suurepärane uudis nii meile Siimuga kui ka Mia Isabelale, kes kohe esimesest hetkest ootas, et temast saaks suur õde. Mina olin elevil uue samasuguse raseduse ees nagu mul Miaga oli. Olin täiesti kindel, et saan taas vabalt raseduse ajal trenni teha, tööle keskenduda, süüa palju värsket kraami ning rasedus annab endast märku vaid beebi mõnusate liigutuste ja täitsa lõpus kasvava pisikese kõhuga. Minu esimene rasedus oli tõepoolest üliilus kogemus ja ma ütlesin juba sünnitamise päeval, et ma võiks kasvõi kohe uue lapse saada.

Kõht umbes nädalake enne sünnitust

Iiveldus, rauapuudus ja madal vererõhk

Reaalsuses oli teine rasedus hoopis teistsugune… ja ei, asi ei olnud selles, et sel korral oleks poiss sündinud, ikka oli pisike tüdruk. Pigem sain ma tõestuse, et ka ühe inimese kaks rasedust võivad olla ikka 180 kraadi erinevad. Raseduse jooksul jagasid läbi Instagrami ka paljud teised emad, et nende teine rasedus oli väga palju raskem kui esimene ja kolmas omakorda veel raskem. Raseduse alguses iiveldas mul väga palju. Õnneks ei ole ma terve elu jooksul peaaegu üldse oksendanud. Saan ühe käe sõrmedel need korrad kokku lugeda, seega iiveldus piirdus ka sel korral iiveldusega. Vahel unistasin küll, et kui vaid see kõik seest välja tuleks, ehk siis läheks kergemaks, aga no, minu organismiga jäigi see ainult unistuseks ja pidin ilusti ära kannatama. Kui iiveldusperiood läbi sai, mõtlesin, et oh, nüüd saab nautima hakata.

Tegelikult asendus iiveldus aga väga madala vererõhu ja rauapuudusega. Mul oli koguaeg nõrk olla, olin väsinud ja oleks tahtnud magada, püsti olles silme eest virvendas. Ja ometi pidin ma sellises konditsioonis endiselt Tallinnasse sõitma, et tööl käia. Muidu polekski nii hull olnud, aga tihti oli hirmus ise autoga sõita. Nendel hommikutel, kus mul ikka üldse jalad all ei püsinud ja pilt silme ees, jäin kodukontorit tegema. Õnneks suutsin õiged päevad ära tunnetada ja autoroolis kunagi nii halvaks ei läinud olemine ning jõudsin alati tervelt nii tööle kui koju. Sabin oli sees igakord.

See rauapuudusest ja madalast vererõhust tingitud nõrkus on miski, mida ma ei sooviks mitte kellelegi, kuna peab enda organismi väga hästi tunnetema. Tuleb õigel ajal osata suvalises kohas maha istuda ja aru saada, millal on nüüd päriselt juba ikka väga nõrk olla, et minestusest kukkumine enda ja beebi jaoks halvasti ei läheks. Ja no, loomulikult ei jaksa absoluutselt enda perele ja kodule sel määral keskenduda nagu sooviks. Sellest oli mul tihti meeletult kahju. Pidin võtma rauapreparaate, aga no, Siim teab kui kohutav tablettide võtja ma olen. Keegi peab mul lihtsalt seljas elama, et ma neid võtaks ja eks ta andis endast ka parima.

Aga siiski, madal rauatase ja nõrkus kimbutasid mind raseduse viimaste päevadeni välja. See nõrkuse mure ei ole mul tegelikult siiani lahenenud ja usun, et asi on endiselt rauapuuduses. Vastse emana ma ei saa ju nõrk olemist endale lubada, vaid pean suutma 24/7 oma uue pisikese ime jaoks olemas olla. Ta soovib hoolitsemist ja süüa nii öösel kui ka päeval ühe rütmi järgi, seega pean just enda organismi kuidagi ruttu tugevamaks saama. Lisaks on mul ju ka Miakas kellega mängida ja tegeleda, seega ei saa ma alati suvalisel ajal koos beebiga magama heita. Mõtlesin, et nüüd imetades, kus kõik mis ma tarbin, jõuab endiselt läbi piima beebi organismi, katsetan ma looduslikku heemset rauda sisaldavat toidulisandit Richter FerroBio’d, mis peaks imenduma organismi oluliselt paremini kui mitteheemne raud. Nii saan ehk enda nõrkusest ja minestustundest lahti. Kuna sellel kõrvaltoimed peaaegu puuduvad, toit, jook ning maohappesus ei mõjuta selle organismi imendumist ja see sisaldab hemoglobiini, mille tase on mul väga madal, siis ehk on see just miski, mis mind sellest nõiaringist välja aitab. Hoian teid igaljuhul kursis, kas mu pearinglus ja nõrkus hakkab nüüd ajapikku kaduma. Ma ise olen küll hetkel lootusrikas.

Nõrkus ei lasknud trenne teha

Eelmise raseduse ajal andsin ma veel kaks päeva enne sünnituse algust viimase trenni. Ka selle raseduse ajal püüdsin paar korda anda, aga no, minu suurim kirg oli minult päevapealt röövitud. Mulle jõudis kohe päris alguses kohale, et sel korral ma seda ei suuda. Ma lihtsalt ei olnud võimeline füüsiliselt pingutama, kuna kohe oli minestustunne peal. Raseduse lõpupoole oli isegi 1km jalutamine justkui maratoni läbimine. Organism lihtsalt ei saanud sellega hakkama. Ilmselt see oli minu jaoks üks raskemaid asju selle raseduse juures. Ma ei saanud üldse tantsida ega füüsiliselt aktiivne olla. Tundsin, kuidas minu keha järjest suureneb, jalgadele tuli rasedate “lemmik” tselluliit ja lõpuks tahtis isegi lõualott vaikselt piiluma hakata.

Tundsin, kuidas ma ei jaksa nende lisakilodega ning unistasin ajast, millal saan end uuesti liigutada. (Kohe, kui keha on sünnitusest taastunud, plaanin kõik need 9 kuud trenni mõttes tasa teha). Ma ei läinud megapaksuks, aga minu harjumuspärasest kaalust oli asi kaugel ja tundsin, kuidas kehal ja organismil oli raske sellega toime tulla. Praegu on küll suur motivatsioon uuesti enda tavakaalu ja kehakuju poole võimalikult ruttu liikuda. No… ja siis lisaks kõigele tahtis beebi meil veel enneaegsena sündima hakata, aga see väärib eraldi postitust. Kirjutan sellest järgmises postituses.

Ilusat oli ka tegelikult palju

Raseduses oli ka ilusat

Selleks, et see postitus liiga negatiivseks ei läheks, siis mõtlesin et toon välja ka raseduse imelised küljed.

  • Kõigepealt muidugi see, kuidas Mia Isabela terve raseduse aja käis beebit kõhus kallistamas ja musitamas ning temaga jutustamas. Kõik need hetked olid nii siirad ja täis suure õe hoolimist ja armastust. Oli näha, kuidas koos raseduse arenemisega kasvas ka Mia soov olla suur õde ning oma pisikese õega juba kohtuda.
  • Teise raseduse ajal on nii lahe ka see, et beebi liigutusi tunneb juba ülivarakult. Sain juba detsembri kuust saati tänu sellele pisikese kõhus kasvamisele kaasa elada ja seda pisikest ime igapäevaselt enda lähedal tunda.
  • Hirmusid oli niii palju vähem kui esimese raseduse ajal. Oskasin juba aru saada, millal peab muretsema ja millal mitte. Ja hoolimata minu nõrkusest ei pidanud me beebi pärast muretsema, kuna ta kasvas koguaeg ilusti ja kõik uuringud olid ka alati korras.
  • Olime Siimuga sel korral beebi tulekuks nii valmis. Tundsime, et me oleme elus jõudnud etappi, kus me päriselt võime muretult lapseootusele ja veel ühe lapse kasvatamisele keskenduda. See tegi kogu selle perioodi nauditavamaks. Olime täiesti ühel lainel.

See postitus sai nüüd nii pikk, et ma tõmban otsad kokku ja juba järgmises postituses kirjutan teile sünnitusele eelnenud kolmest nädalast, mis olid meie pere jaoks üsna keerulised. 🙂 Senikaua aga kirjutage julgelt siin kommentaarides kaasa, kuidas teie rasedused on olnud? Kas teine on erinenud esimesest? Või kolmas teisest?

Palju päikest ja soojust!
Jana