kaks nädalat hirmu enne sünnitamist

Nagu ma eelmises postituses lubasin, siis kirjutan, miks raseduse lõpp meie pere jaoks raske oli. Viimastel kuudel läks mu kõht koguaeg väga lihtsalt toonusesse ja oli koguaeg justkui segane, et kas beebi tõesti tahab juba tulema hakata. Kuniks tuligi üks öö, kus ma tundsin, et nüüd on kahtlane. Olid justkui regulaarsed tuhud juba. Nädalaid oli siis alles 35, seega pigem me lootsime, et on valehäire, aga otsustasime ikkagi kontrollima minna. Ma muudkui pisardasin, kuna tundus hirmus üksinda enneaegset last sünnitama minna. Viisime Mia Isabela minu venna juurde hoida ja sõitsime Siimuga koos Pärnu EMO poole. 

Pärnu haigla “positiivne” kogemus

Pärnu Haigla juurde jõudes küsisin veel Siimult, et mida me teeme kui beebi hakkab sündima, aga oleks piisavalt aega, et Tallinnasse sõita. Me olime tegelikult mõelnud Pärnus sünnitada, aga kuna beebi oleks enneaegne, siis mõtlesime, et tunneksime end kindlamalt kui beebi sünniks Tallinnas ITK-s, kus sündis ka Mia Isabela ja kõik oli olnud super. Kuna siis oli veel eriolukord ja koroona hirm suur, pidin selle koos vastu võetud otsusega üksinda EMOsse jalutama. Läbides koroona kontrolli sain väga ruttu EMOsse sisse. Tundus juba, et oh, minu mure saab lahenduse ja kohe-kohe saan teada, mis seisukorras minu armas kõhubeebi on. Mis oli aga reaalsus.!? 

Enne kui EMOs olnud arstid/õed mind ükskõik mis viisil kontrollima hakkasid, helistasid nad üles arstile, et minu saabumisest teavitada. Nad said arstilt vastuseks, et mul on kaks varianti: kas lasta end sisse kirjutada või koju minna. Mitte mingit kontrolli tema läbi ei vii. See oli kõik, mida arst õdedele ütles. Tundsin, kuidas nutt peale tuleb. Ma olin just oodanud, et saan lõpuks tänu kontrollile (kuhu ämmaemandad ja kõik artiklid julgustavad sünnitavaid emasid kahtluse korral minema) enda beebi kohta mingid uudised ja sain lihtsalt külma, kalgi ja mitte midagi ütleva ultimaatumi. Kui ma küsisin, et miks nii, ei osanud vaesed all olnud õed mulle mitte midagi vastata peale selle, et arst ütles nii. Kirjutasin Siimule ja küsisin, et mis teeme, kas jään… mõlemad olime tekkinud olukorrast šokis ja beebi pärast mures. Tundsin, et ma ei taha sinna jääda. Juba selle arsti külma suhtumise pärast. Mõtlesin, et kuidas ma end tunneks, kui ma peaksin sünnitama sellise suhtumisega arsti kõrval täiesti üksi, ilma Siimu toeta enneaegse lapse. Oli üsna lihtne otsus, et sinna ma ei taha jääda. 

Minu emotsioonid pärast Pärnu EMOst väljumist

Kiirelt otsustatud sõit Tallinnasse

Otsustasime, et võtame Mia Isabela kaasa ja sõidame Tallinnasse ITK-sse ning lootsime, et nemad on nõus kontrolli tegema. Õnneks seal oli kõik professionaalne ja üliruttu tehti mulle kõik proovid, analüüsid ja kontrollid. Mul olid õrnad tuhud sinna jõudes 1-2 minuti tagant ja 2cm avatus. Oli reaalne oht, et hakkan lähiajal sünnitama ja nad ütlesid, et kui ma saan Tallinnas olla, võivad nad mind välja lasta, aga nad igaks-juhuks hoiaksid sees ja ootaksid vastuseid, miks beebi varem sündida tahab. Nii ma siis veetsingi 2 päeva haiglas, oodates, et kas beebi hakkab sündima ja et teada saada, miks ta nii vara tulla tahab. Kõik analüüsid olid korras ja arstid jõudsid järeldusele, et ilmselt ma olen nii pisike, et polegi mõeldud lapsi lõpuni kandma. Mia Isabela tuli ju ka varakult. Kuna avatus polnud suurenenud, tuhud ei tundunud mulle hullud, siis küsisin, et kas võin Tallinnas sugulase juures oodata ja kui tunnen, et sünnitustegevus intensiivistub, siis tagasi pöörduda. Sain pärast mitut tundi kaalumist selleks loa ja keelu Pärnusse sõita, kuna enneaegset last ei oleks eriti hea tee peal sünnitada. 

Emotsionaalselt rasked nädalad

Niiviisi ma siis jäingi Tallinnasse ootama, et mis saab. Samal ajal püüdsin hoida ranget voodirežiimi, et beebit vähemalt 37nda nädalani kõhus kasvamas hoida, mil öeldakse, et tegemist on juba põhimõtteliselt täisrasedusega. Võin öelda, et need olid minu elu ühed emotsionaalselt raskeimad kaks nädalat. Esiteks loomulikult sellepärast, et ma teadsin, et beebi võib ükskõik millal iga hetk päriselt sündida, kuna algus oli ju juba tehtud. Pea iga päev tundsin õrnasid regulaarseid tuhusid ja üle öö olin täiesti magamata, kuna mõõtsin stopperiga intensiivistunud tuhude vahelist aega, et aru saada, kas peaksin haiglasse hakkama minema või mitte. Üks päev seda teha on okei, aga kaks nädalat pidevat ootusärevust ja hirmu oli nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt väga väsitav. Samuti ei saanud ma sel ajal väga ringi liikuda, kuna juba paarikümne meetri peale oli kõht täiesti toonuses ja valus. Iga tehtud samm tundus indikaator beebi enneaegsele sünnile.

Niiviisi vallutasime kolmekesi teiste kodu diivani

Teine kurbuse ja stressi tekitaja oli koroona. Ma ise pidasin end inimeseks, kes saab ka ilma Siimuta sünnitamisega hakkama ja arvasin, et pole hullu see eriolukord ja tugiisiku keeld. Aga iga kord kui selle kahe nädala jooksul hakkas tunduma, et nüüd on päriselt sünnitama minek, siis vajusin ma sisemiselt täiesti kokku ja ei suutnud pisarate jooksmist kuidagi pidama saada. Mõte sellest, et ma olen haiglas nende valudega üksi ja pärast ei näe veel tükk aega Siimu (kui oleks enneaegsena sündinud) tekitasid kuidagi hirmu. Ja veel ka teadmine, et Mia Isabela nii väga ootab õde, pani kuidagi lisasurve peale. Et kuidas minu kolmeaastane peaks hakkama saama teadmisega, et beebi on sündinud, aga tema ei näe pikka aega ei emmet ega beebit.

Kõige raskem oli aga perest eemal olemine. Siim pidi need kaks nädalat tööl käima ja kuna mina ei tohtinud koormust saada, siis ei saanud ka Mia Isabela minuga Tallinnasse jääda. Pluss veel muidugi siis see, et kui ma peaks tõesti järsku sünnitama minema, et kuidas Mia ilma issita võõras kohas selle olukorraga hakkama saab. Kui Sa oled pereinimene ja harjunud koguaeg oma perega koos olema, siis on selline eemalolek meeletult raske. Tundsin, et vajan nii väga Siimu lähedust ja tuge sel perioodil, aga sain temaga sisuliselt ainult telefoni teel suhelda. Ja oma lapsest eemal olemine… selle raskust mõistab ilmselt iga lapsevanem. Eriti kui näed, et Su laps igatseb ja vajab ka Sind, aga Sa lihtsalt ei saa tema jaoks olemas olla. Nädalavahetusti olid Siim ja Mia õnneks Tallinnas. Ühesõnaga ükskõik kui hoitud ma Tallinnas ei olnud, oli liiga palju stressi ja pinge tekitajaid, et ma oleksin suutnud seda aega kuidagi nautida või võtta puhkusena enne kahe lapse kasvatama hakkamist.

Sel raskel perioodil lõime korra ka end lille, et teha ära beebiootuse pildid

Kokkuvarisemine

Olin emotsionaalselt nii läbi, et teise nädala lõpuks ma lihtsalt nutsin terve päeva. Mitte millestki pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ning suutsin suurest pingest isegi Siimuga korralikult tülli minna. Ma tundsin, et ei suuda üksinda olles beebi pärast muretseda, vaid tahan seda koos enda abikaasaga teha. Samuti igatsesin ma niii väga oma suuremat last. Ja olgu võõrustajad nii armsad kui tahes, siis nii pika perioodi peale tunned ennast ikka kellegi teise kodus üleliigsena ning igatsed meeletult oma koju. Siim tuli samal õhtul Tallinnasse ja kuna vahepeal oli täitunud 37.nädal ning kuna tundsime, et beebi sünd oleks nüüd vähem ohtlik, otsustasime järgmisel päeval koju sõita, et saaksin raseduse lõpu kodus enda kallitega koos veeta. Lootsime, et tunneme piisavalt ette ja jõuame vajadusel õigel ajal Tallinnasse tagasi sõita.

Koju jõudmine ja pingelangus

Pean tunnistama, et koju jõudmine oli minu jaoks nagu teraapia. Need 4 päeva, mis ma sain enne päriselt sünnitama hakkamist kodus veeta, olid lõpuks ometi minu jaoks kuidagi nii rahulikud ja mõnusad. Minu pere oli minu lähedal, teadsin, et nüüd saab vajadusel Siim minuga vähemalt sünnitamise ajaks haiglasse kaasa tulla ja ka beebi ei olnud enam enneaegne, et oleks pidanud tema pärast muretsema. Teadsin, et kui ta sünnib, siis pean kõigest paar päeva haiglas olema. Ja oma kodu on ju oma kodu. Seda ei asenda mitte ükski paik. Siin kohal on kohane tänada Sveni ja Helist, kes kaks nädalat ühe nende diivani vallutanud stressis raseda ära kannatasid. Aitäh, armsad!

Pisike musirull sai emadepäeva ikka õnneks minuga veeta

Kuna see postitus on nii pikaks läinud, siis kirjutan sünnitusest ja sellele järgnenud paarist päevast haiglas eraldi postituse. Loodetavasti jõuan selleni kiiremini kui praegune vahemik jäi. Harjun siin veel vaikselt kahe lapse kasvatamisega, mis on tähelepanu jagamise pärast oluliselt raskem ja seetõttu jõuan ka siia kirjutama oluliselt harvem kui lootsin. Loodan, et teie ootusaja lõpud on olnud lihtsamad. 

Mõnusaid suveilmasid,
Jana