Ami ariana sünd

Oma viimase postituse lõpetasin ma positiivse noodiga, kuna koju jõudmine oli olnud minu jaoks tõeline pingelangus. Sain neli päeva kodus toimetada kui taaskord tuli öösel eriti tugevalt tunne, et nüüd on vist aeg. Kuna see oli juba nädalaid kestnud, siis ma ei osanud enam ise seisukohta võtta. Selleks hetkeks oli juba 38 nädalat märkamatult täis saanud. Seekord ütles Siim, et kuule, täna on Sul kuidagi teisiti. Mul on tunne, et peaksime ikkagi sõitma. Võtsime üheskoos vastu otsuse, et sõidame Tallinnasse. Viisime Mia Isabela vanaema juurde, kus ta tunneb ennast turvaliselt ning teame, et tal on alati lõbus. Ise asusime ITK poole teele.

Kahekesi aeg enne haiglasse pöördumist

1,5 tunni pärast olimegi juba Tallinnas. Kuna tuhud ei olnud veel regulaarsed, siis otsustasime, et jalutame veel koos vanalinnas. See oli hea võimalus kahekesi mõnusasti aega veeta ja ka tuhud regulaarsemaks saada. Selle tulemusel olidki tuhud juba stabiilselt iga 5 minuti tagant. Kuna vahepeal oli kõht tühjaks läinud ja me teame, et iial ei tea kui kaua sünnitusega läheb, siis sõitsime Ülemistesse sööma. Keha energiat täis varutud, mõtlesime, et käime ka Naabrist parema võtteplatsilt kiiresti läbi, kuna tegin sellele juba kolmandat aastat sotsiaalmeedia turundust. Seal otsustasime, et kuna tuhud on väga korrapärased ja tugevad, siis läheme kontrolli lõpuks.

Nii ammu ei olnud kahekesi kusagil jalutanud

Pöördusime haiglasse

ITK-sse jõudes selgus, et mul on 4cm avatus ja tuhud 5 min järel. Arstid arvasid, et peaksin jääma sünnituseelsesse palatisse valve alla. Kuna Siim oli ka minuga Pärnust kaasas, et sünnituse ajal mu kõrval olla, siis kuidagi ei tahtnud teda üksi jätta. Õnneks sain loa sel ajal, mil koroona testi vastust ootan, olla seal samas haigla hoovis. Kuna oli kindel, et nüüd läheb sünnitamiseks, siis jalutasime seal muudkui ringe, et sünnitegevust intensiivistada ja sellega rutem ühele poole saada. Kui testi tulemus oli käes, sain sünnituseelsesse palatisse. PS! Mina sain 2x koroona testi teha ja minu arust oli see täitsa talutav. Ebameeldiv, aga talutav. Seda kartma kindlasti ei pea.

Meie tiirukesed haigla hoovis. Hetk enne seda kui pidin sünnituseelsesse palatisse minema

Mõne tunniga oli seal avatus pool cm suurenenud ja mind saadeti sünnituspalatisse. See oli õnnistus, kuna tähendas, et Siim saab minu juurde tulla. See oli umbes 22 ajal. Kuna minu tuhud olid talutavad, siis ütlesin Siimule, et ta magaks ja puhkaks, kuna ta oli nii väsinud. Mia Isabela sündimise kogemus näitas ka, et mul võib kaua minna. Ja nii oligi. Taaskord. Siim sai mõnusasti välja puhata, kuna hommikul kella 6ks oli seis täpselt sama nagu sünnituspalatisse jõudes. Juba teist korda sünnitades oli mul nii, et see lõpp ei taha kuidagi areneda. Kui Mia sündis, siis aitas mul kaasa epiduraal, pärast mille tegemist kohe avanes ja sünnitegevus intensiivistus. Sel korral polnud mõtet seda teha, kuna mul polnud valud väljakannatamatud nagu esimesel korral. Ämmaemand ütles, et niiviisi laps küll ei sünni. Küsis, et kas me tahaksime pm sünnituseelsesse tagasi pöörduda või teeme veed lahti.

Küll need sünnitavad emad näevad “head” välja 😀

Ja nii see lõpuks algas

Kuna need valud ja tuhud olid olnud juba 3 nädalat ning olin sellest vaimselt ja füüsiliselt väsinud, siis otsustasime koos Siimuga ja ka arsti nõusolekul, et teeme veed lahti. Ja no, pärast seda hakkas sünnitegevus TÕESTI pihta. Esimesed tund aega, mis ma KTG all pikali olin, sain veel kuidagi hakkama. Aga nii kui püsti tõusin, siis olid emaka kokkutõmbed niiiiiiiii valusad, et ma ei suutnud pea ühtegi iseseisvalt ära hingata. Vajasin nii tugiraami kui ka Siimu, kes valud mu seljast välja masseeris. Tuhud olid reaalselt 45 sekundi kuni maksimaalselt 1,5 minuti tagant. Pärast kahte ööd magamata oli see organismile megakurnav. Arstid ilmselt ka ei arvanud, et kõik nii ruttu pihta hakkab. Kui ämmaemand tagasi tuli, siis küsis kuidas on. Ütlesime, et väga väga valus on juba ja ta saatis mu duši alla ning palus märku anda kui pressid hakkavad.

Minu imeline unine abikaasa

Ütlesin, et ma pole kindel, kas tean millal, kuna mul oli juba tükka aega selline tunne olnud. Ta ütles, et kindlasti saad aru sellest. No, mõtlesin, et ootan siis ära ja läksin duši alla. See oli kreisi, kuna seal ei saanud Siim ka masseerida mind. Ja koguaeg need meeletud valud, reaalselt oleks juba üle tunni tahtnud pressida. Aga ei teadnud, kas see on siis see tunne, kuna see oli tekkinud pm kohe kui pärast veede lahti tekkimist voodist püsti tõusin. Igaljuhul kadus duši all kogu mu jõud, mis mul veel alles oli ja pidin voodisse pikali minema. Värisesin jõuetusest üle keha ja tahtsin muudkui juua. Siim jootis ja lohutas mind ning muudkui masseeris mu ülitihedaid ja valusaid tuhusid ära.

Läbi nõrkuse viimane lõpuspurt

Siis tuli ämmaemand mulle epiduraali pakkuma. Olin nõus, kuna valud olid väljakannatamatud ja energiat enam polnud. Ta otsustas enne üle vaadata, mis olukord on ja avastas, et beebi hakkab kohe sündima ja peaks pressima hakkama. Noo, ja siis mõtlesin, et tunne on sama nagu viimased tund aega ehk kas siis tegelt oleks saanud juba enne pressida. Aga no, seda ju ei tea. Kuna epiduraali enam ei saanud, siis pakkus ta mulle naerugaasi. Ma mõtlesin, et mida iganes, palun, ma võtan vastu. Ja ausalt öeldes oli minu jaoks sellest kasu just seetõttu, et ma keskendusin sellele, et ma valude ajal sellesse maski õigesti hingaks ja tähelepanu läks mujale. Sellest hakkas muidugi mul pea veel rohkem ringi käima ja kurk kuivama. Presside vahepeal olin ma reaalselt nagu mingi tuim keha seal voodis, kes ei jaksanud mõelda ega liigutada ennast.

Õnneks olid mul kõrval imeline ämmaemand ja minu abikaasa, kes suutsid mind motiveerida rohkem ja rohkem pingutama ning endast seda viimast energiat leidma. Ainult tänu neile sain ma selle imelise asjaga hakkama. Pärast 4 tuhu ja umbes 12 pressi oligi see väike imeline printsess mul kõhu peal. Vähem kui 3,5 tundi pärast veede lahti tegemist. Alates hetkest kui Ami Ariana mulle kõhu peale pandi, oli kogu valu ja väsimus ununenud. Olin oma vastsündinud lapse ja abikaasa märgade silmade lummuses. Vaatasime Siimuga üksteisele otsa ja taipasime, et meie teine beebi on täpselt sama nägu nagu tema suurem õde oli sündides. Tõeline deja-vu. Järgmised kaks tundi saime veeta kolmekesi. Ainus kellest oskasime puudust tunda, oli Mia Isabela, kellega seda hetke jagada. Need tunded ja emotsioonid on maailma kõige ilusamad ja panevad mõtlema, et naised on ikka võimsad, et suudavad läbi selliste valude pisikesed imed ilmale tuua.

Mia Isabela kohtus oma õega

Pärast seda kui oli aeg sünnitusjärgsesse palatisse minna, pidi Siim kahjuks ära minema. Ta sõitis kohe Pärnusse tagasi, et ise Mia Isabelale rõõmusõnumist teada anda. Mia oli ju niiiii väga oma pisikest õde oodanud. Nad tegid videokõne meile ja Mia muudkui imetles ja musitas läbi telefoni oma pisikest õde. Tal tuli veel kaks päeva oodata, et me haiglast välja saaksime ja ta saaks lõpuks päriselt oma õega kohtuda. Koroona tõttu ju haiglasse vaatama ei saanud. Ami Ariana sündis päev enne minu sünnipäeva, seega sain enda sünnipäeva temaga kahekesi nautida, minu kõige ilusama kingitusega. Kui kõik poleks kirjutanud ja helistanud, siis mul ilmselt poleks mitte mingit sünnipäeva emotsiooni olnud. Kogu mu tähelepanu ja lummus oli meie beebil.

Mia Isabela on suurepärane suur õde

Kuna beebiga oli kõik hästi ja ka mina oiin sünnitusel saanud vaid paar marrastust ja pääsesin õmblusteta, siis said Siim ja Mia juba ülejärgmisel päeval meile järgi sõita. Mia Isabela oli nii elevil. Nad käisid ja ostsid meile beebiga imeilusad lilled ja tulid haigla ukse taha meid ootama. See hetk kui uks avanes tõi mulle pisarad silma, kuna Mia tahtis nii kannatamatult beebit kallistada ja musitada. See õdede vaheline armastus tekkis lihtsalt sekunditega. Usun, et see mälupilt on minuga elulõpuni kaasas. Oi, kus ma oma kahte tütart jumaldan ja olen elevil, mida elul nüüd meie 4-liikmelisele perele pakkuda on.

Naised on võimsad

Kokkuvõttes tahan ma öelda, et ma olen õnnelik, et sünnitus oli lõpuks sel ajal, kui isasid hakati vähemalt sünnitusele laskma, kuna ilma Siimuta ei oleks ma nende valudega üksinda palatis hakkama saanud. Ma vajasin nii väga temalt saadud emotsionaalset tuge ja julgustust ning loomulikult ka neid käsi, mis mul valud seljast paari tunni jooksul ära masseerisid. Olen talle pärast seda mitu korda öelnud, et hakkasin pärast seda kogemust teda ja meie suhet veel rohkem hindama, mitte et ma oleks arvanud, et see on rohkem võimalik. Pärast üksi haiglas olemisega sain ma suurepäraselt hakkama, kuna beebi oli tubli ja ka minul läks sünnitus kergelt. Aga ma ei kujuta ette, kui raske oli neil, kel oli keisrilõige või väga raske sünnitus. Müts maha teie kõigi ees, kes te koroona ajal üksi sünnitasite ja ka pärast hakkama saite. Te olete imelised ja vaprad naised!

Meie beebi sündimise päeval <3

Sünnitamine on naise kehale väga väga raske, aga ma pean teile ütlema, et tulemus on seda rohkem kui väärt. Ma ise tunnen praegu, et ma ei tahaks uut sellist rasedust ja ka sünnitamise valud on veel selgelt meeles, aga sellest hoolimata julgustaksin ma kõiki teisi sellest kibemagusast beebi saamise kogemusest iga hetke märkama, hindama ja proovima nautida. Isegi kui see tundub hirmus, siis teadke, et naised on kõikvõimsad ja saavad selle kõigega ideaalselt hakkama. Meid on loodud selle jaoks, et anda elu uutele särasilmsetele beebidele.

Kas teie jaoks on ka mehe tugi oluline olnud ja andnud palju julgust juurde?

Imelist suve,
Jana