Kuidas on elu kahe lapsega?

Juba pea 2 kuud oleme olnud lapsevanemateks ühe asemel kahele lapsele. Beebi sünd on kahtlemata parim sündmus, mis ühes peres olla saab. Samal ajal on see kaasa toonud meeletult palju muutusi ja harjumist uue elukorraldusega. Õnn ja naeratused vahelduvad väsimuse ja jõuetuse tundega. Ja kuidagi on nii juhtunud, et elu üldse ei soosi seda, et lihtsam oleks.

Tänu koroonale on algus olnud raskem kui ootasime

Nagu me kõik teame, siis vahetult enne mai lõppu, mil meie perre pisike beebi sündis, saime kõik rõõmsalt kodudes koroona eest peidus olla. See tähendas, et muuhulgas oli lukku keeratud ka kogu sport. Siim sai paar kuud mõnusasti kodust treenitavatele ülesandeid anda, aga mitte ühtegi mängu ju toimuda ei saanud. Ja see tähendab, et nüüd mängitakse lisaks plaanipärastele mängudele peaaegu kõik kolme kuu jooksul ära jäänud mängud tagant järgi. Meie pere jaoks tähendab see kahjuks aga seda, et me peaaegu ei näegi Siimu. Tal on pikad ja rasked tööpäevad ning vabu päevi kuus saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Viimasel ajal läheb ta kodust juba hommikul vara ja jõuab õhtuti alles 21.30-22.00 ajal. See on paratamatus, millega tuleb toime tulla ilmselt igas jalgpalliga tihedamalt või vähemalt samas mahus seotud peres. Võib-olla ei olekski see nii raske, kui meie majja ei oleks just uut liiget sündinud.

Mia Isabela jaoks on ilmselt olukord kõige raskem. Koroona ajal oli kaks lapsevanemat peaaegu koguaeg tema päralt. Olime päevast-päeva koos ja saime temaga palju aega veeta ning igakülgselt tegeleda. Loomulikult harjub laps ju sellise luksusega ära. Aga nüüd on kõik kardinaalselt vastupidi. Ta peab tähelepanu jagama oma imepisikese õega, kes vajab tähelepanu täpselt siis kui ta seda nõuab. Ami armastab väga pikalt süüa ja emme lähedust nautida, mis tähendab, et imetamise ajal on mul väga raske Miat ükskõik millega aidata. Eks ma püüan küll nii palju teha kui on võimalik, aga üks käsi vähemalt hoiab beebit ja ega teisegagi liiga palju midagi teha ei saa. Eks imetavad emad kujutavad seda ette. Lisaks tuleb ette päevi, kus beebi on täielik sülelaps. Nii kui maha paned, siis hakkab ta nutma. Tavaliselt on see olnud tingitud liigsest palavusest või gaasidest. Sellistel päevadel on Isabela saanud kaugelt vähem lähedust ja tähelepanu kui ta sooviks.

Mia Isabela alles harjub

Mia Isabela küll püüab suure tüdrukuna olukordi mõista, aga on näha, et aegajalt teeb see teda kurvaks ja vahel kurjaks. On hetki, kus tal on enda emotsioonidega väga raske toime tulla. Eriti enne magama minekut. Varem panin mina teda alati õhtul magama, aga pärast Ami sündi oli jaotus, et Siim on Mia Isabelaga ja mina Ami Arianaga, kuna ainult mina saan beebile süüa anda. Mia aga väga tahaks, et just mina teda magama paneks ja tänu sellele on õhtuti enne magama minekut oi kui palju draamasid olnud. Mia korralikult testis meie piire. Viimasel ajal olen ta enda kaissu võtnud ja õnneks on need õhtused draamad tänu sellele ära jäänud. Samas on see tinginud selle, et ta läheb liiga hilja magama. Alles pärast seda kui ma olen Ami magama saanud. Kui ma lastega üksi kodus olen, siis lõunaunne ma teda ei saagi.

Miakas on alati olnud laps, kellele meeldib koguaeg tegutseda, aga mitte üksi. Ja tänu sellele tuleb ka päevasel ajal draamasid ette. Rohkem tegelikult isegi kurbuse hetki, kus ta ei saa aru, et miks ma ei saa tema jaoks olemas olla, kui ta seda väga sooviks. Mind on aga ainult üks ja eks ma püüan teda kaasata kõigesse nii palju kui vähekenegi oskan. Püüan leida võimalikult palju ka temaga personaalset kahekesi aega. Kui Siimul on vaba hommikupoolik või päev, siis oleme need alati täitnud huvitavate tegevustega, mis just Miale rõõmu valmistaks. Käinud Lottemaal, seikluspargis ja rannas. Uuel nädalal läheme spaasse. Aeg-ajalt võtan ise ka julguse rindu ning olen üksi kahe lapsega käinud avatud talude päeval, erinevate pereliikmete sünnipäevadel ja äärmuslikul juhul ka poes ning väljas söömas. Kõik selleks, et Mia Isabela saaks vahvaid asju teha ja ei peaks olema ilusal suvel ainult kodus. Kuigi meie rannamajakeses on ka mõnus.

Õdede vaheline suur armastus

Hoolimata sellest, et Mia Isabela meid vahel proovile paneb, hoiab ja armastab ta oma pisikest õde väga. Hommikul ärgates tahab ta esimese asjana õde näha. Ükskõik mida beebi teeb, tunneb ta selle üle suurt rõõmu ja tahaks sellest kõigile rääkida. Ta tahab osa olla kõigest – isegi mähkmeid vahetab aeg-ajalt ise. Ta musitab ja võtab õde kaissu. Palub väga tihti, et saaks õe sülle võtta. Nii kui panen Ami näiteks kott-tooli, on ta märkamatult kusagilt tekikese leidnud, ise end tema kõrvale sättinud ja mõlemale teki peale pannud. Miakas tõesti otsib neid erilisi pisikesi hetki oma õega. Kui õde on kurb, siis võtab ta kõristi ja püüab ta tuju parandada. Kui tuju ei parane, siis hakkab kohe mind noomima, et Ami tahab ju süüa. Ja no, Ami Ariana juba praegu selgelt jumaldab oma suurt õde. Isabela jutustamine rahustab teda. Nii kui suur õde tema silmapiirile satub, siis jälgib ta ainult teda. Ja naeratustega õele ei ole ta ka kitsi. Mu süda sulab neid kõrvalt vaadates. Midagi ilusamat ei saakski päevast-päeva kogeda kui seda, kuidas nemad kaks kokku kasvavad.

Issi ja tütred

Sama armas kui õdede vaheline armastus, on see, kuidas Siim mõlemaid jumaldab ja hoiab. Ta saab vähe nendega koos olla, aga kui saab, siis on neid imearmas kõrvalt vaadata. Siim on kindlasti suurte tähtedega ISA. Tema jaoks ei ole asju, mida ta lastega koos või laste heaks ei teeks. Moodsa aja isa, kes vahetab mähkmeid, lõikab küüsi, vajadusel vannitab lapsi ja loomulikult hea meelega kaasab Miat enda tegemistesse, mängib ning jutustab nendega. Ainult ühisest ajast on puudus. Näen, et ka ta ise on selle üle õnnetu. Isegi kui paljud arvavad, et jalgpalluril peaks olema poeg, siis minu arust Siim sobib tütreid kasvatama. Ta nii hoiab oma pisikesi printsesse ja on näha, et ta on õnnelik oma kahe tütre üle.

Kuidas on siis ema elu kahe lapsega?

Huuh… ja kuidas siis minu elu muutunud on.? Pean ütlema, et täielikult. Siimu hullumeelne töögraafik ja Mia Isabelale lasteaiast tehtud suvepuhkus tähendavad seda, et ma pole üldse saanud rahulikult beebiga kahekesi olla ja harjuda. Koguaeg on justkui tempo taga. Beebi on küll üsna hea magaja, aga ka sama hea sööja. Ma veedan väga suure osa päevast imetades, mis oleks ideaalses maailmas mõnus emme ja beebi aeg. Aga kuna on ka Mia Isabela, siis pean ma suutma sel ajal ka multi-taskida. Kui beebi parasjagu magab, siis kasutab Miakas juhust ja tahab igal sekundil miskit teha või lihtsalt mul süles olla. Püüan temaga erinevaid põnevaid mänge mängida, hoovis mänguväljakul käia, talle raamatut lugeda, koos puslesid või legosid panna, värviraamatuid värvida, basseinis käia jne jne. Ühesõnaga terve päev on üks pidev tegutsemine.

Selleks, et me vahepeal nälga ei sureks, pean ma ka söögi tegemisse Mia Isabela kaasama. Ilmselt meie jälgijad teavad, et Miakas on suur kokkaja ja ta ei taha ühestki söögi tegemisest ilma jääda. Huuh… ja siis see koristamine. No, tehke mis tahes, aga mina ei suuda sassis kodus olla. Kui ma pean päevad läbi kodus olema, siis mind nii häirib kui kõik segamini on. Aga Mia on super segaduse tekitaja. Ja üldse on laste kõrvalt segadus ja ka suur pesuhunnik lihtsad tekkima. Koristamisse ma väga Miat kaasata ei suuda, seega kasutan ma selleks päevi ja hetki, kui Siim ka kodus on. Ja kuna ma Mia Isabelat lõunaunne ei ole suutnud panna, siis on raske leida päeva jooksul hetke, kus hinge tõmmata või teha midagi iseendale.

Õnneks või kahjuks, kuidas kunagi, pean ma nendesse päevadesse mahutama ka tegelemise koostööprojektidega. Ainus kahjuks põhjus on tegelikult see, et raske on aega leida. Üldiselt ma väga naudin nende tegemist. Olen ju viimased 9 aastat igapäevatööna turundust teinud ja seda väga nautinud. Koostööprojektid võimaldavad mul praegusel ajal natukenegi seda sama tööd kaudselt teha. Saan erinevatele toodetele ja teenustele minulikke turundussõnumeid ja visuaale mõelda. Ja no, kindlasti on need praegusel ajal, mil me oma kodu ja aiaga peame veel vaeva nägema, heaks lisasissetulekuks. Ja saladuskatte all ütlen, et vaikselt tegelen ühe uue ägeda projekti turunduse- ja müügiplaani välja töötamisega ka. Ehk siis natuke veel lisastressi, aga samas kui me selliseid projekte ei teeks, siis mina tunne, et mu ajurakud lihtsalt hävineksid. Ups.

Tegelikult on ülipalju rõõmu ka

Isegi kui elu on stressirohke ja ma ei suuda üldse leida aega iseendale, siis olen ma enamiku ajast õnnelik ja tänulik. Loomulikult on hetki, kus ma murdun ja mõtlen, et ma lihtsalt ei jaksa. Aga miljon kordi rohkem on hetki, kus ma tunnen rõõmu selle üle, et mul on kaks täiuslikku, tervet ja rõõmsameelset tütart. Naudin, et mul on võimalik nende kahega nii palju kvaliteetaega veeta, ilma et ma peaksin pikad päevad tööl veetma. Mõnulen enda lapsi kaisutades ja musitades. Tunnen rõõmu, et saan näha iga nende pisemat arengut ja õnnestmist. Tunnen uhkust, kui ma näen, kuidas minu kaks last kokku kasvavad. Ja minu sees on palju rohkem armastust kui iial enne.

Kuidas on teie perel läinud harjumine uute pereliikmete lisandumisega? Ükskõik, olgu selleks esimene, teine, kolmas või neljas laps. Iga lisandumine on kindlasti erinev.

Saadan palju siirust ja rõõmu,
Jana