Ami ariana – issi moodi laps

Heihei!

Mõtlesin, et tulen üle pika aja ja kirjutan siia blogisse ka midagi. Teile, kes te tahate lugeda ja endale, et tulevikus oleks vahva ise ka meenutada, missugune beebi Ami esimesel viiel kuul oli. Oleme viimased kuud harjunud eluga, kus on ühe asemel kaks last. Kui esialgu tundus see hirmutav ja raske, siis nüüdseks on see hoopis väga mõnusaks ja nauditavaks kujunenud. Eks oma raskeid hetki on ikka, aga ilusamaid on palju rohkem.

Nii palju armastust.

Ma ei tea, kas asi on selles, et Ami Ariana on teine laps ja meil on kogemust ning ka oskust eirata pisikesi hääle tegemisi juba rohkem… või ongi ta lihtsalt niiiii hea laps. Ta on mõnus tšillija. Isegi kui see tundub uskumatuna, siis Ami jaoks ei ole mitte mingi probleem üle tunni enda mängumatil kõhuli olla, mänguasjadega mängida ja ennast igatepidi keerutada. Vahepeal lihtsalt vaatab, et keegi pereliikmetest oleks silmapiiril. Kui ei ole, teeb korra häält ja kontrollib, et keegi ikka vastaks talle.

Mured ja vedamised

Magab ta ka väga hästi. Meil on olnud üksikud perioodid, kus ta on mõned järjestikused ööd tunniks kuni paariks üles ärganud. See käis üsna kellaajaliselt. Kell 4 ärkas ja tal ei tulnud isegi süles kussutades tund kuni kaks und. Lisaks oli ka üks pikem periood, kus ta sõi 4-5 korda öösel, mis oli minu jaoks ülimalt harjumatu. Eriti raskeks tegi see, et ta tahtis, et ma tema söötmiseks täitsa püsti tõusen ja jalutan. Vaesed emad, kellel lapsed koguaeg nii tihti ärkavad, kuna ma olin siis päevad läbi zombi. Ma ei kujuta ette, et koguaeg nii oleks. Aga üldiselt on ta pigem beebi, kes sööb läbi une 2x öö jooksul. Õnneks on praegu taas see hea aeg käes, kus ööd on pigem magamiseks. Päeval tudub ta 3 korda. Kui saab värskes õhus vankris magada, siis ei ole mingi probleem 2-3 tundi jutti magada, mis annab mulle võimaluse rahulikult koduseid toimetusi teha.

Gaasiprobleemidest me õnneks pääsesime, nii nagu ka Mia Isabelaga. Mõlemal lapsel oli raskemaid gaasidega päevi ühe käe sõrmedel. Ehk siis pääsesime pikkadest rasketest öödest ja päevadest. Samas kõige raskemad olid selle suve kuumad päevad. Ami oli siis vaevu ühe kuune ja tema organism ei tulnud suurte temperatuuridega toime. Ta ei maganud päeviti peaaegu üldse ja tahtis turvatunde saamiseks ainult süles olla. Võtsin tal isegi mähkme ära, et ta mitte mingil juhul üle ei kuumeneks. Õnneks öösiti, kui oli jahedam, magas ta päeval magamata jäänud tunnid tasa. Aga seda kõike oli ikka raske kõrvalt näha ja loomulikult on selline periood ka enda jaoks füüsiliselt kurnav.

Meie printsessid Ami Ariana 5.kuu minisünnal

Õdede vaheline maagia

Tänu sellele, et tal on suurem õde ees, kellega tahab ta sammu pidada, siis ta areneb ka ilusasti kuust-kuusse õiges tempos või isegi natukene kiiremini. Õega suhtlemiseks ta koogab, lollitab ja naerab kõva häälega. Keerutab end igatepidi ja lamab küünarnukile toetudes külili, et oleks toimuvast ikka parem ülevaade. Tasapisi püüab juba roomata ka. Vahepeal tuleb parema jalaga tõugates täitsa välja ka.

Kogu see arenguprotsess on ilmselt iga lapsevanema suurim rõõm. Põhjus, miks beebiiga on nii eriline. Algul on nad ju täitsa totud. Aga siis hakkavad vaikselt naeratama, sõrmest haarama, häälitsema, pead hoidma, asju haarama, keerama ja pöörama. Nad muutuvad nii kiiresti suureks titaks, aga iga uus oskus on kui maailma suurim ime, mille üle ääretut rõõmu tunda. Isegi Mia Isabela lasteaias muudkui rääkis Ami uutest oskustest. Ja kodus oli ta ka iga naeratuse eest õnnelik, mis õde talle kinkis.

Praegu saabki Mia Amilt kõige rohkem naeratusi. Õde on tema maailma kõige lemmikum inimene. Eile Siimul näiteks ei õnnestunud Amile kõrvitsapüreed anda, aga Mia sai oma nunnutamisega teda ilusti söödetud. Me olime veel algul skeptilised, et kui Mia annab, siis on kõik kohad täis. Keelasime veel, et see ei ole hea mõte. Aga kui me nägime, mis maagiat ta õe söötmisel tegi, siis ei jäänud meil muud üle kui teda lihtsalt kiita. Ja ta on alles neljane. Vahel tundub, et juba kooliealine.

Mis teeb Ami Arianast aga issi moodi lapse?

Just see, et ta on sama rahulik nagu Siim. Kui meie Miaga oleme energiat täis ja emotsioone on koguaeg rohkem kui vaja, siis Ami Ariana ja Siim on väga rahulikud. Niisama jauramist ma pole Ami puhul üldse märganud. Nutt tuleb ainult siis kui tal on kõht väga tühi, on väga väsinud või kohati ei meeldi ka autusõidud üldse. Kuigi peab tunnistama, et selle viimasega on olukord ikka väga palju paremaks muutunud kui paar kuud tagasi oli. Mida päev edasi, seda rohkem Ami naeratab. Praeguseks on juba nii, et peaaegu iga kord, kui me talle otsa vaatame, saame temalt vastu imearmsa hambutu naeratuse. Nii meie süda sulab koguaeg ja üsna raske on tema läheduses kehvas tujus olla.

Ja mis meie pere issil ja pesamunal on veel ühine… kui nad saaksid, siis nad oleksid koguaeg kodus. Amile ei meeldi üldse pikalt olla kusagil võõras kohas ja suur rahvamass on tema jaoks suur ei. On näha, kuidas see temast energia välja imeb ja jonni kaasa toob. Nii kui ta koju saab, on nägu jälle naerul ja jutt jookseb (beebide keeles muidugi). Tänu sellele on minust ka üsna kodune emme saanud. Lihtsalt ei taha Amile ega ka endale seda lisastressi tekitada. Kui varasemalt ma jooksin väga palju koos Miaga nt ringi, siis Ami on ka mind väga palju tagasi tõmmanud. Olen vähemalt praeguseks end peaaegu täielikult pühendanud koduse emme rolli, kes kasvatab enda kahte imelist preilit.

Meie pere rahulikumad liikmed 🙂

Aga üleüldiselt on Ami Ariana tõesti väga hea laps. Kui me ei oleks nii veendunud, et kaks on piisav, siis teda kasvatades võiks küll uute beebide isu peale tulla. Me oleme terve perega rohkem kui õnnelikud, et Ami meie perre otsustas tulla. Kaks on kindlalt parem kui üks. Eriti kui vaadata seda suhet, mis tal suure õe Mia Isabelaga on. Nad on välimuselt nii sarnased, iseloomult nii erinevad, aga klapivad juba praegu nii hästi.

Kuidas teie lapsed? Kas on omavahel sarnased või täiesti erinevad?

Püüan nüüd siia blogisse ikka ka rohkem jõuda. Hakkan juba beebi emme eluga harjuma ja suudan oma päeva paremini planeerida. See ehk aitab mul ka rohkem kirjutada.

Mõnusat sügist!
Jana